Mõnusat naistepäeva!

Kui võtta sõna "naine" inimese tunnusena, siis Piiblis loomisloos on tal eriline tähendus.
Ta oli teine inimene, aga esimese inimese derivaat, tuletis. Kui siiani oli kõik elav, kasvav, loodud mullast, ka mees-inimene, siis naine loodi tulevasest mehest, ainsast olemasolevast inimesest - loodi, mitte ei eostatud, peale naist on kõik inimesed eostatud. 1. Ms 2:7 ja 21-22.

Naine oli mehe ainukene valik.
Mehele pakuti ka loomi, aga ta ei leidnud, et keegi neist ta kaasaks käiks. Nimelt Jumal nägi, et inimesele pole hea üksi olla ja siis saatis ta loomade-lindudega kohtuma, et neid nimetada, aga inimene ei tundnud emaste ega isaste loomade vastu ligitõmmet. Siis võttis Jumal inimesest tüki ja inimesest sai inimene-mees ja tükist inimene-naine. Mehele naine sobis. Inimene ühes tükis polnud rahul, aga kui tükk oli tast eraldatud, oli inimese üks osa oma teise osaga väga rahul. 1. Ms 2:18 ja 20-24.

Naine oli mehe abiline ja sellega rahul. Mees otsustas. 1. Ms 3:6 ja 17.

Naisel polnud isegi nime - ta oli naine. 1. Ms 2:20-3:17.

Mees oli juht, Jumal kõneles temaga, ja naine oli abiline. 1. Ms 3:9.

Kõik "head asjad" - Jumal kõneleb naisega, nagu ka mehega (muidugi tasub tähele panne kõneluste tooni muutumist nii mehe kui ka naisega), ning naine saab nime - seni oli nimi mehel ja nad saavad "targaks" - juhtuvad peale hea ja kurja tundmise puust söömist.

Hea ja kurja tundmise puu oleks mingi aja jooksul ära kuivanud ja kuna selle viljades puudus seeme, poleks see uuesti kasvama hakanud - vaevalt seda ka ümber istutama oleks hakatud. Jumal lubas süüa kõigi puude vilju, milles on nende seeme, aga seda ta keelas. Järelikult siis selle puu viljas polnud seemet. Lisaks lugedes uuest Jeruusalemmast Johannese Ilmutuses puudub vihje hea ja kurja tundmise puule, sellal kui elupuule on. Kaudselt vihje, et kui tahame olla edukalt viljakad, kanda hea tervise jms-ga järelkasvu, peaksime sööma vilju, milles on nende kasvataja taime, puu, seeme. Vaevalt me siin maailmas võimekamad oleme, kui juba Jumal oma riigis kogu aeg suunab elupuu viljale ja seemet kandvate puude viljadele, et me neist sööksime. 1. Ms 1:29, 2:17, 3:22 ja Ilm 22:2.

Nime osas. Jumal kõneles Aadamaga nimetades teda alguses inimeseks ja edaspidi meheks, mitte otseselt Aadamaks, aga loo kirjelduses nimetatakse meest ka Aadamaks, samas kui naine oli naine. Käsk loodule nimed anda ei käinud inimese kohta ja seda kumbki ei teinud. Alles karmist karistusest teada saades pani Aadam naisele nimeks Eeva. 1. Ms 3:20

Jumal kõneles mehega rahus, aga kui naine "võrdsustus" mehega, kõneles Jumal mõlemaga pahaselt. 1. Ms 3:9, 13 jj.

"Targaks" said naise soovil mõlemad. Mõttetu probleemi ülesküte - riietumise "probleem" - ja mees koos endise naisega, nüüdse (veel nimega nimetamata) Eevaga. 1. Ms 3:6.

Suhete purunemine Jumala ja inimeste vahel, aga ka inimeste vahel. Aadam naise hoidmise asemel hakkab nüüd naist ja Jumalat süüdistama - "vaata ka, kelle sa mulle andsid". 1. Ms 2:23-24 ja 3:11-12.

Lisaks eelnevale "heale" mõlemad saavad riided selga - seni olid mõlemad inimesekostüümis või mehe ja naise kostüümis. Peale pattu langemist said mõlemad omale riided selga. Peale pattu langemist, aga enne ohvrilooma nahka riietamist hakkasid nad end katma viigilehtedega ja igaks juhuks ka peitma. Nagu Jumal poleks neid seni alasti näinud ja nagu oleks Jumalal selle vastu midagi olnud - ta ju ise lõi nad. Jumal ka ei käskinud neid riietuda, tal oli aega küll - inimene ise paanitses. Igatahes selle sama kohaga, millega mõtles naine, mõtles nüüd ka mees. 1. Ms 3:21.

"Võrdsustumine". Jumal pani endiselt paika nn alistumisvahekorra - mees valitseb, hoolimata naise tahtest mehest üle olla, naise üle. 1. Ms 3:16.

Ka Paulus ütleb, et naised tõmmaku mütsid pähe, olgu koguduses vakka ja küsigu kodus meestelt, kui tõesti õppida tahavad, mitte "targaks". Võib ka öelda, et kui meest pole, aga tahab õppida, siis peab pingutama, et mehele alistuda, olla abiline, isegi kui mees on mühkam - raske on mehel naist hoida, kui teine tahab "tark" olla. Siis on lootust mehele minna. Naisel on vaja alistuda, mida ta peab nagunii tegema - abilise rollist tulenevalt, ja näidata mehele eeskuju oma rolli täitmisel, siis ta saab ka õppida. Muidugi kui mees näeb potentsiaali, võib ka paar sammu vastu tulla hoidmises, et anda naisele aega alistumise ideega harjuda. Oma naisest end paremaks pidades pole ka mees midagi. Alistumine pole seega enda teisest halvemaks pidamine. Teise käsitlemine oma abilisena ei tähenda teisest parem olemist. Kõik on kõigiga samaväärsed, lihtsalt ülesanded - neid tekitavad vastutusvaldkonnad - on erinevad. 1. Kr 11:5-6, 11-12, 14:34-35 ja Kl 3:18-19.

Naistepäev on eevadepäev, mitte naistepäev. Aga see võiks tõesti olla naisepäev - päev, kui naine on oma mehele hea naine edaspidi ega ürita saada "targemaks", kui ta seni on. Naine oli tark mehe abilisena. Ef 4:22-24.

Alles kui ta üritas mehega vähemalt "sama targaks" saada, lausa Jumala tasemel targaks, et saaks Jumala tasemel meest juhtida või ehk vähemalt "võrdselt" otsuseid langetada, et mees tema "potentsiaali" näeks, läks asi käest ära, ta sai Eevaks jm "võrdseks".

Lootuses, et me käsitleme tänast päeva naisepäevana - mõnusat naistepäeva!