30. juuli 2010

Alkohol ja tubakas hoidku end muust kaubast eemale

Paljudele on jäänud mulje, nagu alkohol-tubakas on normaalne igapäevane toode, mis ei kahjusta mitte kedagi. Kõik saavad sellest kasu. Alkohol-tubakas on otsekui päästenöör, mis päästab väikesed kauplused, aga ka suured, pankrotist nagu imeväel (joodikuid ju ikka leidub, aga sellest kõvasti ei räägi praegu, sest muidu peetakse ehk mindki joodikuks). Seetõttu võtab alkohol aina suurenevaid pindu ning aktsiise, sest ühelt poolt me päästame kaupluse ning teiselt poolt riigi.

Mina arvan, et see päästenöör kerib end vägagi jõhkralt ümber tarbija kaela, seob end nagu võluväel puuoksa külge, millel tarbija istub ning viskab tarbija oksalt alla...
Me kahjuks ei saa sellest aru. Liiga palju on Eestis inimesi, kes on justnimelt sellised tarbijad, nagu ma varem mainisin. Neile see nöör meeldib, kena selline, no kindel vähemalt.

Meil on vaja tekitada arusaam, et alkohol-tubakas, need pole sellised kaubad, mis on ohutud, vaid just nimelt ohtlikud kaubad. Nõmedad vähemalt. Nendest kaupadest saavad kasu tänasel päeval vaid lülid, mis viivad selle kauba tarbijani. Tarbija juba... no vaata ülalt.

Ma ei taha siinjuures vastandada kaupmehi tarbijatele, aga kaupmehed on oma käitumisega selle minu arvates ise esile toonud. Kui aga oleks kõik korras, siis ma vaevalt sellist juttu üldse kirjutaksin.

Ma igaks juhuks mainin ära, et mu käsitlus ei kaasa erandjuhtumeid, kus tõesti on tegemist viinakompresside, erandlikuma sündmuse jms-ga, millest iga normaalne inimene saab aru. Selleks, et neis toodetes tekitada vastikust, tuleks teha reegel, kus alkoholi-tubaka müügitulust (tavakeeles käive) ei tohiks katta muid kulusid, kui vaid neid, mis kaasnevad konkreetselt nende toodete müügiga. Ülejäänud kulud peavad olema kaetud ohutute kaupade müügist. Nii et alkoholi-tubaka müük peab saama väga tulusaks tavatoodete hinnakorrektuuri (kas siis üles või alla, näitab elu) arvel, et inimesed saaksid aru – alkohol-tubakas ei too tarbijale mitte mingit kasu. Kuna tegemist on alkoholi puhul aeg-ajalt ka nö kasuliku tarbimisega, siis sellest 1 % võiks minna ka teiste kulude katteks. Reeglina aga ei tohiks alkoholist teisi kulusid katta. Muidu jääb edaspidigi ekslik mulje, nagu alkohol-tubakas oleks päästja ning päästaks lisaks riigile ka lihtinimese toidukorvi. Selline suhtumine peab muutuma, sest alkoholi-tubakat ei tohi õilistada.

Isiklikult arvan, et nii mõnigi suurkaupluski paneks uksed kinni, sest madala hinnaga müüki saab teha vaid piiratud ulatuses, nii et kasumisse jõuaks. Ülejäänud peavad hakkama hinda tõstma ning teenima mingi lisaväärtuse pealt – lähedus, väiksus nt omakülapood vms. Samas teisalt see kaotaks käärid suurte ja väikeste kaupluste vahel, kaotaks olukorra, kus väikesed kauplused ostavad oma kauba suurtest. Hinnad ühtlustuksid. Töötajaid oleks vähem vaja, sest poleks põhjust kauplust lahti hoida. Töötajad saaksid puhata ning ei oleks väsinud, ei peaks jooma ega suitsetama tööst tulnud ülepinge pärast.

Saavad tekkinud vabast ajast keskenduda oma perele, ise asju sisse teha ning seeläbi väheneksid mõttetud kulutused. Saaks tegeleda väikeettevõtlusega isegi. See pole nii raske, võtta ning teha natuke midagi kõrvalt. Ettevõtlus pole suured hooned, tehased, bürood. Meie riik ei ole nii rikas, et suudaksime ja peaksime ülal pidama nt lasteaedu aga ka koolide pikapäevarühmi ning politsei lasteosakondi puhtalt selle pärast, et vanematel pole aega oma lastega tegeleda, või ei viitsiks.

Soovin meile kõigile mõistlikkust ning kui me pole selliste lahendustega nõus, siis mõelgem – ehk peaks lausa narkootikumid – kanepi, heroiini, kokaiini jms samuti kauplustesse lubama – saaks ju veel suuremat kasumit, toiduhinnad veelgi väheneksid, kauplused saaksid veel kauem avatud olla jne jne

Mõningaid vastuseid kõmu tekitanud artiklile Delfis

Mind täiega hämmastab, kuidas te, kommenteerijad, kardate teisi eestlasi. Kardate, et teised eestlased peavad teid joodikuteks, kui te ostate kord aastas või paari aasta tagant viinapudeli, et teha viinakompressi või lihtsalt ära juua. Nii halval arvamusel te siis oma kallitest kaastarbijatest oletegi. :D
Igal Eesti kodanikul peab seaduse järgi olema id-kaart (isikutunnistus) alates 15. eluaastast, st ka pensionäridel.
Nii et 18. aastastel, kellele tohib juba alkoholi-tubakat müüa, peab kindlasti olema id-kaart, seda juba nõuab juba olemasolev seadus.
Igal id-kaardil on PIN koodid, piisaks PIN1 koodist, sest see tuvastab isiku.
Välismaalaste üle peetakse käsitsi arvestust isikut tõendava dokumendi alusel.
Nii et teise inimese nime all ei õnnestu mitte kuidagi osta, kui see teine pole just oma dokumendi pin-koodi ära kaotanud, välja lobisenud, või välja temalt seda pekstud. Kuriteo kahtluse korral saab alati ka registrisse panna lisamärke, et ei pruukinud olla tema, uurimine käib vms.

29. juuli 2010

Teavitame alkoholi- ning tubakatarbijaid ning teeme agaramad avalikuks

Siin on enam-vähem artikkel, mille saatsin Delfile ning ka nuditult avaldati (aga mulle see sobis) ning sai üllatavalt palju naljakat tagasisidet (mu mõtteid olid neile ka naljakad:D). Muutsin nüüd avaldatud jutus vaid Delfile saadetud kaubamärgid vastavalt XXX ja YYY ning YYY kaupluse vähem identifitseeritavaks. Kes teavad, need teavad, kes ei tea, las elavad rahus. Samuti natuke täiendasin ja struktureerisin ümber, sest artikli autorina olin nii õnnelik, et loo valmis sain, et unustasin ikka väga mõttega läbi lugeda. Delfi tegi tublit tööd.


Aga algne artikkel oli siis umbes selline:

Teavitame alkoholi- ning tubakatarbijaid ning teeme agaramad avalikuks

Mida vähem on haigusi, seda vähem on kulutusi ning nad (inimesed, töötegijad) ise jõuavad ka rohkem tööd teha, mille tagajärjel me muutume konkurentsivõimelisemaks.

Mida vähem on haigusi, seda vähem on kulutusi ning nad (inimesed, töötegijad) ise jõuavad ka rohkem tööd teha, mille tagajärjel me muutume konkurentsivõimelisemaks. Meil on ju teatavasti tunnitöötasu süsteem levinud, kus, kui just väga uimerdis pole, teenib oma töötasu ikkagi välja. Nii et (vähemate haigustega) vähenevad kulutused tervishoiule ning suurenevad inimeste töötasud.

Kulutused tervishoiule Eesti riigis seoses alkoholi ja tubakaraviga, on üldse üks suur naljanumber.
Nii et otseste sõltuvuste raviks kulunud rahast pole mõtet rääkida, sest statistilist viga ei tasu suureks puhuda.

Ma loodan, et me saame alkoholi- ning tubakatarbimisele piiri peale loomulikus korras keelamata kedagi seda müüa ning osta.
Minu arvates aitab selle vastu avalikustamine, pidev nö pinda käimine tarbijale ning müügikohtade vähendamine (sest kaardilugeja spetsiaalselt hankimine on kallis, mis registreerib info nt riiklikusse keskregistrisse, saaks kasutada kaupluste pangakaardilugejaid).
Samuti reklaamide kaotamine. Me ei saa nendest aktsiisidest rikkaks.

Müügikohtade arvu oleks hea vähendada, sest siis on inimesed motiveeritud ja ka sunnitud oma haigust ravima, sest haiguse süvendamine oleks küllalt keerulisem. Nende sõltuvused on ju haigus.

Alkoholi ning tubakamüügil tuleb tuvastada isik ning saata ta e-postiiaadresssile (isikukood@eesti.ee) teade, täpsemalt meenutus, et ta ostis alkoholi või tubakatoote, anda talle teada, millist kahjulikku mõju need tooted tema tervisele omavad ning anda talle teada, kus saab end vastavatest toodetest võõrutada – kust saab alkoholi- või tubakaravi. Selle e-maili ettenäitamisel saab seda ravi tasuta.
Kui inimene keeldub e-kirja avamast, siis tuleb talle saata isiklik lihtkiri, kus on sama info.
Kes ostab ühes kuus teatud hulgast rohkem tubakat (nt rohkem kui pakk päevas, piiri võib tõmmata ka madalamale), selle nimi avaldatakse koos sünniajaga, et ikka tuvastada saaks, alkoholi- ja tubakaregistris, mis on otsingumootorites eeliskohale seatud.
Juhtumil, kus inimene ostab olulise koguse tubakat ühes kuus, võetakse ta kontrolli, kas ta äkki ei aja ebaseaduslikku tubakaäri – tubakaäri inimestele, kes ei taha oma nime vastavas registris näha.

Selline müügisüsteem, kus müüja peab tuvastama inimese, isegi, kui ta ostab juriidilise isiku (nimel jaekäibes), vähendab oluliselt neid tooteid müüvate kohtade arvu.

Teised meetodid ja üldine suhtumine
Me oleme ka teisi meetodeid kasutades püüdnud vähendada müügikohti, võimalusi, nt kehtestades minimaalse müügikoha suuruse, kitsendades müügikellaaegu. Mille vastu on siis vähem või rohkem, kellaaegade suhtes isegi väga palju meelt avaldatud isegi suure kaubandusketi XXX avalike suhete töötaja poolt. See tekitab küsimuse, kas XXX omaniku juhtukond, Rootsis vist, ikka teab, mille vastu nende tütarettevõtjad sõna võtavad. Minu arvates, kui see juhtum Skandinaavia maades välja tuleks, "lendaks nii mõnigi pea" isegi seal maal, rääkimata siinpool Lääne merd. Võib olla juba lendaski midagi, sest viimasel ajal on XXX väga vaikseks jäänud. Skandinaavias nimelt peetakse oma mainest sellisel alal nagu sõltuvusainete müük kohe väga lugu, erinevalt Eestist, kus mida rohkem sõltuvusi propageerid seda tegijam oled. Alkoholile annavad kaubandusketid aina suuremaid ja suuremaid pindu. YYY näiteks võttis oma suurelt avalikkuse ette tulnud kaupluses limonaadide ja mahlade pinna alkoholi alla, kui tuli Tallinnas käsklus alkohol eraldada muust joodavast. Tegelikult on see vägagi huvitav, kuidas suurketid alkoholi kaitsevad. Tubakat samuti, sest ostes bloki kaupa antakse hinnalandust, – kas piimale antakse? - ning tubakamüük on otse kassas. Sa võid minna poodi nägemata piima, aga tubakat näed kindla peale.

Kuigi narkootikumid on riiklikult keelatud, tarnijad, müüjad karistatud – kuigi ka karistused võiks statistiliseks veaks pigem määrata, samas narkomaane on poputatud. Tubakaravi ka juba reklaamitakse, kuigi tubakareklaam on piiratud, aga seda ravi siiski riiklikult väga ei toetata, pigem telereklaamide, mitte otsetoetuste näol. Alkoholisõltlasi aga lihtsalt sõimatakse, et ise nad ju jooma hakkasid, ise nad ju omale pudeli suule kummutasid, keegi ju neid ei sundinud. Kas tõesti mitte? Alkoholireklaame on nii söögi alla kui ka peale, alkoholile annavad kaubandusketid aina suuremaid ja suuremaid pindu. Nii et siis alkoholisõltlasi sõimatakse, aga narkosõltlasi poputatakse. Alkoholi kaitstakse kasvõi suurkettide poolt, aga narkootikume ehk isegi vihatakse.

Mida vähem on haigusi, seda vähem on kulutusi ning nad (inimesed, töötegijad) ise jõuavad ka rohkem tööd teha, mille tagajärjel me muutume konkurentsivõimelisemaks. Meil on ju teatavasti tunnitöötasu süsteem levinud, kus, kui just väga uimerdis pole, teenib oma töötasu ikkagi välja. Nii et (vähemate haigustega) vähenevad kulutused tervishoiule ning suurenevad inimeste töötasud.

Kulutused tervishoiule Eesti riigis seoses alkoholi ja tubakaraviga, on üldse üks suur naljanumber.
Nii et otseste sõltuvuste raviks kulunud rahast pole mõtet rääkida, sest statistilist viga ei tasu suureks puhuda.

Vajadusel tuleb muuta ka põhiseadust, et selle inimese elu kaitsmise mõte ikka selgemalt välja tuleks.

Postituste ajaline järjestus