Kodanikulaen ja lihtsam asjaajamine riigivõlgnikega

Meedias on räägitud palju kodanikupalgast ning selle lootusetusest ja ebaõiglusest.

Samas on vaja lahendada inimeste häda. Rahahäda. Lihtsalt ja efektiivselt.

Mäletan kunagisest ajaleheartiklist, et sotsiaaltöötajad peavad eelkõige õigeks laenu-, mitte toetuste andmist ja olen seda ka ise varem välja käinud, et vaja on riigilt saadavat laenu.

See laen võiks olla toidukorv + mingi summa, nt 30 eurot, peale. Selle saab igakuise maksega aastase taotluse esitamisel oma kontole.

Miks pangakontole? Sellega saab tuvastada lihtsasti inimese nö töötava pangakonto olemasolu, kust, aga mitte ainult sealt, saab hiljem vajadusel maksunõudeid arestida. Sellega väheneb riigi inkassonõuete puhul pankadelt järelepärimiste vajadus, saab kohe saata arestinõude välja, mis siis kehtiva konto korral ka täidetakse, nagu praegugi. Kui see osutub kasutuks, siis saab hakata teisi kontosid välja uurima.

Siiski on eelduseks aus inimene, kes võtab laenu ja maksab seda ka vabatahtlikult tagasi. Millal toimub tagasimaksmine?
Esmalt nt vabatahtlikult inimene teeb ise tagasimakse ja lõpetab ajaks, kui puudub vajadus, laenumaksete vastuvõtu, esitades taotluse.

Teine variant, on, kui inimene deklareerib või tema eest deklareeritakse teatud summast suurem tulu. Siis võetakse nt kuni 50% ülejäägist laenumakseks. Ehk siis inimestevahelised kingitused arvesse ei lähe. Seejärel sõlmitakse maksegraafik järgmise kalendriaasta 1. maksega 01.07 nagu on tavapärane tulumaksujuurdemakse aeg.

Võtan seega arvesse praeguseid tulumaksu tähtaegasid ja maksmise korda.

Näide.
Esiteks. Nt loetakse netotulu 900 eurost üles poole piisavaks, et võib hakata sundkorras tagasi nõudma.

Teiseks. Inimene saab nt 2018. a-l tulu selliselt, et keskmine väljamakse on 923 eurot kuus. Siis maksegraafik tehakse 23:2=11 eurole. Inimene võib sõlmida ka suuremale summale maksegraafiku. Mõte on, et kui inimene hakkab enam teenima, siis ta ka hakkab enam teenima, st ta saab ka osa sellest edust endale.

Kolmandaks. Inimene saab tulumaksutagastust 203 eurot.

Neljandaks. Graafikujärgne makse hakkab pihta 01.07.2019. a.
Neljandaks a) Kui tal on tulumaksutagastusi, siis selle võrra esitatakse suurem graafikujärgne makse ning see peetakse kinni kohe tulumaksutagastusel.
Neljandaks b) Asjaliku inimesena, mitte mugavana, jättes kogu maksuarvestuse teiste, peamiselt tööandja, teha, siis esitatakse talle 203-eurone maksenõue, mille ta peab tasuma hiljemalt 01.07.2019. a.

Viiendaks. Kuna igakuine makse on 11 eurot, siis 203 eurost piisab 18 kuuks, st esimene makse toimub järgmine aasta, st 2019. a tulumaksutagastusega seoses 2020. aastal või 01.01.2021. a (tegelikult küll 02.01.2021). 2019 andmete alusel arvutatakse näitajad jälle ümber ja tehakse uus maksesumma, mis vajadusel pikendab või lühendab graafikult (summa väheneb või suureneb).

Näite lõpp.

Kui nüüd öelda, et aga tulumaksutagastust siis ju ei antagi - antakse küll, said selle lihtsalt varem kätte, avansina, nüüd tehakse tasaarveldus. Selle võrra väheneb laen ja ausal inimesel on hea meel, kui sisult tarbimislaen väheneb.

See laen läheb edasi pärijatele juhuks, kui ei taibata tagasi maksta või varjatakse tulusid. Siiski üldises pärimiskorras ehk et vajadusel ka kustub.

Mis on laenuintress? Seda polegi.

Mis on selle eelis? Sellega vähenevad sotsiaaltoetustele kuluvad summad, mis omakorda toob kaasa maksukoormuse langemise või aeglasema tõusu.

Suurtegijad ja riik kui polüteismi jumalad - noh seedivad teineteist

Seda süsteemi kasutades on meie rahvas ja riik jõudnud sinna, kuhu oleme jõudnud, ka selleni, et meie riik on nii paks, et meil on enam kui 100 000 töökohta riigisektoris ja sinna pole osaliseltki loetud riigile allhankeid tegevaid nt ehitus- ja kinnisvaraettevõtteid. Siin ma ei mõtle juhuslikult riigile tööd tegevaid ettevõtteid, vaid pidevalt lepingulises suhtes olevaid, mis siis, et lepingud muutuvad (objektipõhiselt), põhivaldkond jääb. Just need suurettevõtted on hakanud kinnisvara maksu kaasa kiitma ning ihaldama aina enam makse. Neil, kes tingimata soovivad palju maksu maksta, ärge kasutage oma tulumaksuvabastusi-tagastusi, mis tulumaksuseadusega on ette nähtud. See ei ole kohustuslik. Käibemaksu ei pea ka tagasi küsima, see on üksnes õigus. Makske, makske nii et silmad krõllis. Nende suurettevõttete juhid on ära unustanud oma edutee alguse, et just tänu sellisele süsteemile on nad üldse nii suureks praeguseks kasvanud.

See pole kunagi mõeldud olema paks riik, milliseks see on saanud vähemalt ametnike rohkuse tõttu, kes tegelevad tähtsa tööga, mille tähtsuses siiski kiputakse kahtlema, sest erasektor pakub sama raha eest palju rohkem tagasi, vähemalt tunnetuslikult ja kuulates abivajajate appihüüdeid ka praeguse keskerakondliku riigivalitsuse ajal.

Keda huvitab, siis väike mõte, kuidas ametnike arvu vähendada

On lahvatanud maksu- ja tolliameti uus soov ringkonnakohtu otsuse baasil, mis küll eirab riigikohtu korduvaid otsuseid ja tähelepanu pööramisi, koguda palju maksu sundides inimest lihtsalt ja ebaseaduslikult maksma palju maksu. Ebaseaduslikult, sest inimese kokkulepped iseendaga omaenda oü kaudu on siiski vabad ja vaba on ka valik, mille eest kui palju makstakse. Selline kogumismõte on ses ametkonnas ammu olnud üleval ja ideeks on rahastada kõiki riigi kulutusi, mida riik on seni taibanud peale võtta või pole veel taibanud, aga võiks, formaalselt aga vaba turu kaitse ehk konkurentsi kaitse. Selle regulatsiooniga on töötatud oi kui kaua, kui palju ametnikutunde = kui palju raha on sinna magama pandud.

See pole kunagi mõeldud olema paks riik, milliseks see on saanud vähemalt ametnike rohkuse tõttu, kes tegelevad tähtsa tööga, mille tähtsuses siiski kiputakse kahtlema, sest erasektor pakub sama raha eest palju rohkem tagasi. Siis uute geniaalsete regulatsioonide välja töötamine, millest üht sai ka kohe alguses mainitud. Tekib mõte, et kui koondaks 10-st 9 ametnikku arvude juhugeneraatori põhimõttel ära (siis ei saa ametnike tööjärjekorda ekselis kuidagi "õigesti" sättida ennetavalt) ja siis hakkaks vaatama, et mis tööd tegemata jäävad, mida on kohe hädasti vaja... Kui see on selgunud, siis palkab ametnikud tagasi ja nende koondamisraha jääb neile, sest nemad süüdi ei olnud. Kes kahtleb, et inimene pole riigi panusega rahul, siis meie infotehnoloogilised võimalused pakuvad riigile võimaluse otse maksu koguda ja seda riik peaks ka tegema. Siis otse inimeselt maksulaekumistest on näha rahulolek riigiga.

Niisiis me oleme vabaturumajanduslik riik. Turumajanduses turg ise otsustab, kuidas kõige parem on asju ajada - mh tööturg. Kas on parasjagu parem omada töötajat (sõna otseses mõttes omada, sest töötaja valikud on väga piiratud, samas ühtteist on ka peaaegu garanteeritud, nt palk) või kasutada koostööpartnereid, st lubada töötajal ka konkurendi juures töötada lepingu kehtivuse perioodil ja arvestada tekkida võivate ebamugavustega. Maksustamise mõttes, kui omad töötajat, siis maksad ränka maksu, õigemini saab töötaja väga väikese osa oma palgafondist kätte. Kui kasutad koostööpartnerina, siis saab töötaja ise valida, kui palju ta maksab oma palgafondist makse ja palju ei maksa, seaduse piires muidugi. Olgu mainitud, et seadused jäävad osati alles, et poleks anarhistlik turumajandus ja ise küll pooldaks sotsiaalmaksu kui sotsialistliku igandi täielikku kaotamist.

Kuidas on riik oma alustest nii irdunud, on arusaamatu. Nagu igaüks riigi ametkondades elaks oma unistustes ja üritaks jalgratta ratastele autot panna. Jalgratta saad panna, autot mitte. Igaühele otsustusõigust andes peab ka andma neile vastutuse. Mitte, et riik võtab vastutuse endale ja siis otsustuse ka või vastupidises järjekorras. Samas oleme olukorras, kus riik üritab inimesi enda alla suruda, aga suurtele jäetakse ikka otsustusõigus ja samas võetakse nende vastutus ikka riigi peale - too big to fail. Ei saa öelda, et inimene ja väiketegijad liigselt otsustada saaks, aga vastutavad küll päris palju.

Praegu suurtegijad on ühinenud riigiga. Suurtegijate eripära on olla jumal. See on suurtegijate ja riigi kui suurstruktuuride ühisosa. Nad teavad teineteist ja mõistavad. Nad on sunnitud polüteismi, st teised suured so jumalad on veel nende kõrval, lihtsalt taluma Neil on aga pinnuks silmis väiketegijad, kes ei taha olla nende kannid, vaid olla jumalasarnased. Mitte jumalad, aga jumalasarnased. Suured tahavad olla jumalad, väikesed üksnes jumalasarnased ja mitte suurte sarnased tingimata, vaid otse jumalasarnased.