Kristlik poliitika jätkub

Erakonna Eesti Kristlikud Demokraadid pankrott on märgilise tähendusega Eesti poliitmaastikul. Kui enne võis see jääda jutumuljeks, et Riigikogu-välised erakonnad pole elujõulised riigitoetuse puudumise tõttu, sellal kui Riigikogu-sisesed erakonnad on elujõulised riigitoetuse olemasolu tõttu, siis nüüd on see taaskord kinnitust leidnud. Riigikogu-välised erakonnad, kes üritavad midagi saavutada, jäävad hätta ja lähevad pankrotti. Enne pankrotti, kusjuures, saavad veel kaela kriminaalkaristuse, kui üritavad läbi lüüa. Läbi lüüa võimalike vahenditega, mis on ausad, aga ebaseaduslikud. Jah, Eestis on jätkuvalt ebaseaduslik võtta laenu mujalt kui finantsasutuselt. Kellele aga need laenu annavad ... Nagu näha, on see seadus ebaseaduslik ning rikub inimeste õigust osaleda valimistel kandidaatidena. Tõsi, Põhiseaduse sõnastuse järgi ... inimene võib ..., mis ei viita õigusele, vaid võib viidata üksnes vabadusele. Samas läänedemokraatiat aluseks võttes, mille ühte klubisse OECD me kuulume, siis on see tõlgendatav õigusena, st teine pool, riik, on kohustatud looma ka võimalused selleks. Oleks tegemist üksnes vabadusega, siis saan aru mõttest: "kui tahad, siis kandideeri, meie lillegi ei liiguta". Kuna tegemist on vabadusest kraadi võrra kangema nähtuse - õigusega, siis lisandub "ja ma teen selleks võimalused". Kuigi EKDga vähemalt tundub, et on lõpp, siis kristlik poliitika pole kadunud. Riigikogus see muidugi ka ei ole, see on pigem valimisliitude ja üksikkandidaatide tasemel ning kristlikku poliitikat pooldavate ja propageerivate isikute tasemel.