Minu igapäevane tegevus on kaudselt seotud MTAga (Maksu- ja Tolliametiga). Seda ma olen õppinud ja selle asutuse e-keskkonda ma kasutan igakuiselt, õpingute ja igapäevaelu tegevuste tõttu olen ka kokku puutunud sissenõudmispoolega. Eks me kõik oleme, lihtsalt me ei anna endale sellest ehk aru.
MTAs on igal maksumaksjal oma nö konto, ettemaksukonto, oma viitenumber. Sellele kontole on aegade jooksul antud aina enam juurdepääsu ka MTA-välistele isikutele.
Üldjuhul ma pean kiitma MTA sissenõudmispoole efektiivsust ning selline efektiivsus peaks olema riigis igal pool. Kui aga kõik riigiasutused tegelevad sissenõudmistega, siis oleks arukas luua üks amet, nt Riigi Arvelduskeskus. Kuna MTAl on selles kõrgeim kompetent minu hinnangul, siis ma teen ettepaneku eraldada MTAst nende sissenõudmisosakond ning moodustada sellest eraldi Riigi Arvelduskeskus.
Automaatarveldused
Sellisel juhul kõik inimese (või ettevõttega) seotud arveldused riigiga käivad läbi ühe ettemaksukonto. Kui inimene saab riigilt tulumaksu tagasi, siis see kantakse ettemaksukontole. Inimene läheb mingil hetkel ID-kaarti taotlema ning kui see raha on ettemaksukontol olemas, siis võetakse see sealt automaatselt maha. Kui tahab juhiluba vm luba taotleda, samuti. Samuti kedagi kohtusse kaevates kohtu riigilõiv.
Kui inimene saab trahvi või sunniraha, see võetakse automaatselt kontolt maha, kui ta jääb võlgu teisele kui riigile, nt elatisraha, mida riik välja maksab omast fondist, siis võetakse ta raha automaatselt kontolt maha. Kui pole piisavalt, pannakse peale broneering nende summade katteks.
Kui tuludeklaratsiooniga tagastatakse raha, siis kontol on nt lähima aasta tõenäoliste taotluste nimekiri ja pakutakse võimalus nende taotluste riigilõivude katteks tagastatavat rahahulka vähendada. Nt kui aasta jooksul aegub ID-kaart või juhiluba, siis tõenäoliselt neid uuendatakse ja selle katteks lastakse kohe, kui inimene on nõus, jätta raha ettemaksukontole. Aga inimene võib ka kogu vaba raha lasta tagasi kanda. Raha on vaba, kuni see on kontolt maha võetud. Kui on tähtaeg saabunud, on kohe ka raha maha võetud kontolt.
Raha tasumine ettemaksukontole ja toimingute jälgitavus
Kui inimene on esitanud taotluse ja tal puudub raha ettemaksukontol, siis ta saab maksta sularahas, pangakaardiga, pangalingiga või ülekandega nt arvelt mahavõtmise teel e-arvega, mille jaoks sõlmib ta lepingu kohe taotluse hetkel ja see jääb kehtima tühistamiseni (nö otsekorraldus). Alati võib ka ise ettemaksukontole raha kanda.
Inimene võib alati niisama minna ja kanda sinna kontole raha. Kusjuures iga vaba päeva eest, kui raha kontol hoitakse, võiks maksta ka mingit intressi, sest see on inimese laen riigile. Nii palju võime teha, et intressi eest saab tasuda lõivusid ja võlgu, aga seda rahas ei saa välja võtta. See on päritav.
Laenu erinevus viivitamisest. Laen on iga päev, kui raha pole tähtaja tõttu maha võetud. Kui raha on võetud alusetult maha, siis on see kõrgema intressiga, viivisega, viivisintressiga, sest siis on tegemist ülekohtuga või kui on maksetähtajaks jäetud see tasumata. Peame lähtuma maksetähtaegadest intresside arvestamisel, ka laenuintressi puhul.
Igal hetkel võib inimene minna ja jälgida oma ettemaksukontol olevat raha ja selle liikumisi aegade hämarusest, st süsteemi algusest ja pärijana ka oma vanemate ning vanavanemate jt omi. MTA andmed saab üle kanda sinna süsteemi automaatselt, kuna nagu öeldud, see ehitatakse üles MTA sissenõudmisosakonna põhjal.
Erandid
Siin peab muidugi rakendama natuke ettevaatlikkust - nimelt, ID-kaart kui isikuttõendav tunnistus ning puudetaotlused peaks olema arestide alt vaba ning selle taotlemiseks peaks riik ka lubama kontoga broneeringusse minna vaba raha puudumisel. Aga need ka ainsate kulutustena, kus lubatakse minna broneeringusse. Kõik muud taotlused peavad olema tasutud nö vaba raha arvelt, st esmalt on tasutud vanad võlad, nt elatisevõlad ja trahvid, ning siis alles tekkinud vaba raha arvelt kaetakse uued riigilõivud või ka arstikulud nt puudetaotluste puhul. Mõjuvatel põhjustel võib ka broneeringuringi laiendada. Sellega me viime sisse uuenduse, inimene võibki riigile võlgu jääda.
Vaba raha ja võlad
Inimene saab alati, kuni tähtaeg pole saabunud, raha ettemaksukontolt välja kanda.
Kui jääb inimene võlgu, rakendub talle automaatselt intress mingi aja pärast või koheselt, see sõltub poliitilisest otsusest. Kui ta jääb pikalt võlgu, siis algatatakse sundtäitmine, st tema pangakontod arestitakse, muud registreeritud varad arestitakse, nagu praegugi maksuvõlgade katteks. Vajadusel võetakse kontod tühjaks ning müüakse muud varad.
Automaatselt väljastatakse varade keelumärgete mahavõtmised ning konto aresti alt vabastamised, kui ettemaksukontole on laekunud piisavalt raha, osalise laekumise puhul, osaline vabastamine.
Sissenõudmisele ehk ettemaksukontole nõude saatmine
Ametkond, kes soovib inimeselt raha kätte saada, valib ise, kas ta saadab nõude ettemaksukontole sissenõudmiseks, sest kui tähtaeg saabub, siis see muutub automaatselt sissenõutavaks, või viivitab kuni on inimeselt saanud kinnituse, et ta on võimeline kohe raha ära maksma. Alati on veidraid olukordi ning me peame olema selleks valmis, mitte jõhkralt omadele kahju tegema. Siiski peab see olema reguleeritud ametkonna kõrgema organi otsusega, vajadusel valitsuse, sealt edasi riigikogu ning lõpuks vajadusel isegi rahvahääletuseni välja (mida küll tõenäoliselt ei juhtuks), et ei toimuks mõttetut viivitamist.
Raha liikumine väheneb
Kõige parem on see, et enamasti raha reaalselt ei liigu, vaid liiguvad raamatupidamiskanded. Sellega vähendame rahade liigutamisega seotud teenustasusid. Kui ministeeriumitel on vaja omavahel tasaarveldada, sest sealt kaudu liiguvad erinevate ministeeriumite nõuded, siis kantakse raha üle suurtes kogustes. Selle kaudu suureneb, kuna inimest informeeritakse tulevastest kohustustest, kohati ehk ka väheneb, riigi käsutuses olev raha hulk õiglaselt, sest praegu võib olla, et raha on MTAs ettemaksukontol, aga teises ametkonnas peab ikka tasuma riigilõivu.
"Tehke teistele, mida te tahate, et teised teeksid teile" (Mt 7:12) - kõrgem mõte, kui eesti keel suudab edasi anda. Mõtted poliitikast, kristlusest ja muust
26. dets 2018
14. dets 2018
Peamiselt me räägime Jumalaga suhte puhul õigussuhtest
Alguses oli Jumalal inimesega õigussuhe. See sätestas ka inimese võimaluse "käia põrgusse", sattuda igavesse väävlijärve. Õigussuhe oli Jumalal inimesega Paradiisis ja ka peale välja viskamist, siis see muutus, aga õigussuhe oli.
Jumala lepingud, näib, on sellised isevärki - kui sa lepingut ei täida, siis ka positiivset tagajärge ei pruugi saabuda ning selle raames: eksimine on inimlik ja andestamine jumalik, samas maa peal võib paras põrgu saabuda surmani välja.
Õigussuhe on suhe 2 või enama poole vahel, mis tekib seaduse alusel teatud tingimuste täitumisel eraldi lepingut sõlmimatagi. Nt lapse-vanema vastastikused õigused ja kohustused. Jumala õigussuhtes piisab Jumala antud Sõnast, lubadusest nagu normaalsete inimsuhete korralgi - nö meest sõnast põhimõte. Jumal ei saa ennast salata.
Seejärel sõlmis Jumal just Iisraeliga lepingu, mida me teame Moosese seaduse nime all. See pakkumine kehtis Iisraelile ega kehtinud paganatele, va neile, kes tahtsid sellesse lepingusse astuda. Ehk see pakkumine kehtis kõigile, kes uskusid Jumalat. Iisrael oli siiski vaikimisi lepingus või oli see vaikimisi neile mõeldud kui usklikele, paganad ju ei uskunud. See on jumalik müsteerium.
Samal ajal andis Jumal jätkuvalt ühepoolseid lubadusi ja hoiatusi, mis ei olnud otseselt Moosese seadusega seotud. Sellega tekkis Jumalal inimesega, peamiselt Iisraeliga, järjekordne õigussuhe. Nt Niineve päästmine Joona abil.
Jumal pakkus välja Uue Lepingu Vana Lepingu asemele. Teame Uut Lepingut Jeesuse ohvrisurma ja ülestõusmisega saabunud pattude lunastusega. Uue Lepinguga otseselt anti mõista, et kõik on oodatud - nii paganad kui ka Iisrasel. Uude Lepingusse saavad astuda iisraellased ja paganad, taaskord, kõik, kes usuvad. Paganatel oli see esmakordne, kus neile otseselt tehti nii laiahaardeline pakkumine. Enne tehti pakkumine vaid Iisraelile ja teistele, kui nad küsisid. Paganad said tulla lepingusse ja Iisrael samuti. Kuna Iisraelit seob ka Vana Leping, ning neid kaht lepingut korraga ei saa pidada, need on teineteist välistavad, siis selle Uue Lepinguga täideti Iisraeli eest tema Vana Lepingu kohustused, millega see lõppes, mitte ei muutunud lihtsalt tühiseks. Täitma enam ei pea ega tohigi, aga alus on omapoolseks mittetäitmiseks erinev - täitmine Jeesuse poolt, mitte tühistumine. Jeesus ütles, et tuli seadust täitma, mitte seda tühistama ning hiljem Paulus just hakkaski paganatele evangeeliumi kuulutama.
Mulle tundub, et juudid võtsid Uues Testamendis Vanas Lepingus, öeldakse ka seaduses, olemist enesest mõistetavalt, mida see ka mõistlikule inimesele oli, aga seda sõlmitud lepingu, mitte ühepoolselt pandud kohustuste tõttu. Seetõttu Paulus tegeleski Moosese seaduse ja Usu seaduse erinevustega nii palju oma kirjades. Aabraham, kellele Paulus palju viitab, oli Moosese seaduse eelne ning Uus Leping tuli Vana Lepingu sõlmimise järgselt. Vahepealne aeg oli seotud Iisraeli, juutidega, mitte paganatega. Viimased haarati kaasa Uue Lepinguga, kus nendega konkreetselt hakati tegelema. Võib öelda, et Jumal polnud huvitatud paganatest Moosese seaduse raames, ta ei põlanud ära, aga põhifookus oli Iisraelil. Küsitav on sellega osade väide, et paganatele kehtis ja kehtib ka Moosese seadus, aga ei ole täitmiseks, kuna see on Jeesuse ohvrisurma ja ülestõusmisega surnuist täidetud - see polnud nagu Jumalale oluline, ta hoidis paganad sellest eemal, seega pigem on see nagu paganate vägisi Moosese seadusega ehk Vana Lepinguga sidumine. Miks me peaks olema liitudes Uue Lepinguga liitunud ka Vana Lepinguga? Uus Leping kätkeb endas Jumala muutumatust, aga meile vajadusel lisatingimuste seadmist, nii või teisiti, seda näitab Iisraeli kuulumine Vanasse Lepingusse.
Huvitav tähelepanek, aga eks see on ka tänapäeval, paganad, kes olid väga jõhkrad ja ohverdasid kõigile ja kõigele, olid ja praegugi on altimad tulema Uude Lepingusse, kui juudid, Iisraeli, kes ka ohverdasid, aga olid tsiviliseeritumad.
Jumalal on meiega õigussuhe paralleelselt lepinguga. Ja on olnud ka ilma lepinguta Loomisest Moosese seaduseni, mida tuntakse ka Vana Lepingu nime all. Ja ka paralleelselt lepinguga. Milles see väljendub? Lepinguväliste kohustuste võtmises, mida me Uue Lepingu all olijad loeme Vanast Testamendist jättes kõrvale Vana Lepingu osa, mis on täidetud neile, kes olid selles ja sõlmisid Uue Lepingu. Kui palju me ajame õigussuhet sassi lepinguga?
Kas me püüame paganaid seetõttu Moosese seadusega ehk Vana Lepinguga siduda, et olla osalised Vanas Testamendis toodud õnnistustes? Kui need on lepinguvälised, siis need kehtivad õigussuhte alusel usklikele, kuna nüüd on tõesti paganatele ja Iisraelile antud samad õigused ja kohustused ning Jumal lõi ka paganad kunagi ning tõi meid tagasi oma karja. Kui teame, et meil on õigussuhte kaudu Vana Testament siduv va Vana Leping, siis pole meil vajadust eraldi Vanas Lepingus olla ning tundub, et seda Jumal ei ootagi.
Jumala lepingud, näib, on sellised isevärki - kui sa lepingut ei täida, siis ka positiivset tagajärge ei pruugi saabuda ning selle raames: eksimine on inimlik ja andestamine jumalik, samas maa peal võib paras põrgu saabuda surmani välja.
Õigussuhe on suhe 2 või enama poole vahel, mis tekib seaduse alusel teatud tingimuste täitumisel eraldi lepingut sõlmimatagi. Nt lapse-vanema vastastikused õigused ja kohustused. Jumala õigussuhtes piisab Jumala antud Sõnast, lubadusest nagu normaalsete inimsuhete korralgi - nö meest sõnast põhimõte. Jumal ei saa ennast salata.
Samal ajal andis Jumal jätkuvalt ühepoolseid lubadusi ja hoiatusi, mis ei olnud otseselt Moosese seadusega seotud. Sellega tekkis Jumalal inimesega, peamiselt Iisraeliga, järjekordne õigussuhe. Nt Niineve päästmine Joona abil.
Jumal pakkus välja Uue Lepingu Vana Lepingu asemele. Teame Uut Lepingut Jeesuse ohvrisurma ja ülestõusmisega saabunud pattude lunastusega. Uue Lepinguga otseselt anti mõista, et kõik on oodatud - nii paganad kui ka Iisrasel. Uude Lepingusse saavad astuda iisraellased ja paganad, taaskord, kõik, kes usuvad. Paganatel oli see esmakordne, kus neile otseselt tehti nii laiahaardeline pakkumine. Enne tehti pakkumine vaid Iisraelile ja teistele, kui nad küsisid. Paganad said tulla lepingusse ja Iisrael samuti. Kuna Iisraelit seob ka Vana Leping, ning neid kaht lepingut korraga ei saa pidada, need on teineteist välistavad, siis selle Uue Lepinguga täideti Iisraeli eest tema Vana Lepingu kohustused, millega see lõppes, mitte ei muutunud lihtsalt tühiseks. Täitma enam ei pea ega tohigi, aga alus on omapoolseks mittetäitmiseks erinev - täitmine Jeesuse poolt, mitte tühistumine. Jeesus ütles, et tuli seadust täitma, mitte seda tühistama ning hiljem Paulus just hakkaski paganatele evangeeliumi kuulutama.
Mulle tundub, et juudid võtsid Uues Testamendis Vanas Lepingus, öeldakse ka seaduses, olemist enesest mõistetavalt, mida see ka mõistlikule inimesele oli, aga seda sõlmitud lepingu, mitte ühepoolselt pandud kohustuste tõttu. Seetõttu Paulus tegeleski Moosese seaduse ja Usu seaduse erinevustega nii palju oma kirjades. Aabraham, kellele Paulus palju viitab, oli Moosese seaduse eelne ning Uus Leping tuli Vana Lepingu sõlmimise järgselt. Vahepealne aeg oli seotud Iisraeli, juutidega, mitte paganatega. Viimased haarati kaasa Uue Lepinguga, kus nendega konkreetselt hakati tegelema. Võib öelda, et Jumal polnud huvitatud paganatest Moosese seaduse raames, ta ei põlanud ära, aga põhifookus oli Iisraelil. Küsitav on sellega osade väide, et paganatele kehtis ja kehtib ka Moosese seadus, aga ei ole täitmiseks, kuna see on Jeesuse ohvrisurma ja ülestõusmisega surnuist täidetud - see polnud nagu Jumalale oluline, ta hoidis paganad sellest eemal, seega pigem on see nagu paganate vägisi Moosese seadusega ehk Vana Lepinguga sidumine. Miks me peaks olema liitudes Uue Lepinguga liitunud ka Vana Lepinguga? Uus Leping kätkeb endas Jumala muutumatust, aga meile vajadusel lisatingimuste seadmist, nii või teisiti, seda näitab Iisraeli kuulumine Vanasse Lepingusse.
Huvitav tähelepanek, aga eks see on ka tänapäeval, paganad, kes olid väga jõhkrad ja ohverdasid kõigile ja kõigele, olid ja praegugi on altimad tulema Uude Lepingusse, kui juudid, Iisraeli, kes ka ohverdasid, aga olid tsiviliseeritumad.
Jumalal on meiega õigussuhe paralleelselt lepinguga. Ja on olnud ka ilma lepinguta Loomisest Moosese seaduseni, mida tuntakse ka Vana Lepingu nime all. Ja ka paralleelselt lepinguga. Milles see väljendub? Lepinguväliste kohustuste võtmises, mida me Uue Lepingu all olijad loeme Vanast Testamendist jättes kõrvale Vana Lepingu osa, mis on täidetud neile, kes olid selles ja sõlmisid Uue Lepingu. Kui palju me ajame õigussuhet sassi lepinguga?
Kas me püüame paganaid seetõttu Moosese seadusega ehk Vana Lepinguga siduda, et olla osalised Vanas Testamendis toodud õnnistustes? Kui need on lepinguvälised, siis need kehtivad õigussuhte alusel usklikele, kuna nüüd on tõesti paganatele ja Iisraelile antud samad õigused ja kohustused ning Jumal lõi ka paganad kunagi ning tõi meid tagasi oma karja. Kui teame, et meil on õigussuhte kaudu Vana Testament siduv va Vana Leping, siis pole meil vajadust eraldi Vanas Lepingus olla ning tundub, et seda Jumal ei ootagi.
Tellimine:
Postitused (Atom)