11. veebr 2016

Kenderiga seotud väga hea artikkel Postimehes

09.02.16 ilmus Postimehes Maarja Vaino arvamuslugu Neli tähelepanekut kenderiaanast. Hämmastav on, et selline artikkel üldse "sallijate" Postimehes läbi lasti.

Artikkel on lihtne, lihtsas keeles, kuulsuse narrust ja kõlbluse aluseid kirjeldav. Inimlikult võttes on veider, et sellist artiklit üldse peab kirjutama.

Kuna meil on võetud eelduseks, et miski pole enam püha, siis on sellise artikli sisus (Kenderi lapsvägistamisteose hukkamõistmine) kui ka vormis (lihtsas keeles lihtsale inimesele) kirjutamise vajadus mõistetav. Selle teose kirjanduslikust aspektist lahkamine oleks enesevägistamine.

Kirjutasin blogipostituse. Seda avaldatuna vaadates, mil postituse kõrval on süütu laste-noorteraamatu Rui-rui. Matapoindiraamat, pilt, reklaam, tekkis selline vastikustunne peale: kellegi tegu on mind ajendanud kirjutama sellises stiilis teokriitilise postituse. Vaikimine oleks olnud moraalne väärtegu, et mitte öelda kuritegu, juba mu enda vastu.

Loodan, et Kender võtab mõistuse pähe ja tunnistab oma viga, korjab vabatahtlikult müügist tagasi kõik eksemplarid, lõpetab ka e-raamatu levitamise. Võõrad ei tohi e-raamatut levitada, kuna selline levitamine rikub enamasti autoriõigusi. Vaja on Kenderilt sisulist muutust, vea tunnistamist. Sellega ta saab pigem mõistliku inimese tuntust, teab, millal viga tunnistada.

Oleme kuulnud kõik alateadvusest, kuidas see mõjutab inimesi isegi aastaid või aastakümneid hiljem tegusid tegema, psühholoogid ja psühhiaatrid  heas tahtes elatuvadki neist hädadest. See Ultimate 12 on äärmuslik teos ja sellega mõjutab alateadvust, seega tulevikus tegusid tegema. Eestis veel ei õnnestu pea mitte millegi eest kirjanduslikus või sõnavõtu vallas kohtu alla antud saada karistusõiguse pärusmaal, eriti kui on tuntud kirjanik, kelle taha joondub ühiskond ja avalik huvi. See, et on kohtu alla antud, vihjab juba üksinda tugevalt äärmuslikkusele. Lisaks Kenderi enda möönmisele, et tegemist on hälbelise kirjandusega. Vaevalt Kendergi tahab elada ühiskonnas, kus on hälbed äärmuslikult kultiveeritud.

10. veebr 2016

Kenderile pakutakse praegu täiega ägedat ja praktilist täiendõpet

Kaur Kenderil terendab võimalus oma lapspornoteose, õigemini lapsvägistamisteose eest minna vägistamisõppeasutusse, Tartu, Viru või Tallinna vanglasse, täiendõppele mehevägistamise erialale.

Kender aga mingil põhjusel põtkib vastu. Miks küll? Mina aru ei saa. Ta on või vähemalt tahab ju olla man of practice (praktik). Ta ei taha ju ometi jääda teoreetikuks?

Mingil põhjusel ka ta sõbrad üritavad teda no silmnähtavalt pahatahtlikult hoida eemale nii vajalikust täiendõppe võimalusest. Toon sõprade jt mõttekaaslaste nimed ära allpool, kus on ka kirjas nende kaasa pandud mõtted, mida Kender saaks kasutada.

Kusjuures, nagu julgeolekuvaldkonna õpingutele kohane Eestis, pakutakse ka talle õpingu ajaks eluaset ühiselamus, toitlustust, trennivõimalusi, ravikindlustust, sh hambaravi. Täitsa või sees pakkumine.

Lisaks põhierialale võidakse seal, sõltuvalt õppejõust ja mentorist, pakkuda lisaaineid ka muudes vägistamisvaldkondades. Õpetamine on ikkagi loominguline protsess ja kes ikka tahab õpetajaks kuivalt õppekavas kinni olijat. Räägitakse ju, et praktikat on vähe, eluga seostatus on nõrk meie haridussüsteemis. Praegu aga terendab tal silme ees täiesti praktiline õppimisvõimalus.

Kender saab seal osaleda ka seminaridel, kus tal kindlasti võimaldatakse jagada oma laialdast teooriat lapsevägistamisest kirjanduslikus võtmes. Kuna tegemist on rangelt täiskasvanute õppeasutusega, siis jah, praktikat ta seal pakkuda ei saa, kui ta ka oskaks ja tahaks.

Seal talle kirjeldatakse teoreetiliselt mehevägistamise nüansse, kindlasti ka kirjanduslikust küljest, ja pakutakse praktikat. Loomulikult ta peab ka õppekursuse raames praktika läbima, sest tegemist on ikkagi oma loomult tugevalt rakenduslike õppeasutustega, mitte mingite kassiülikoolidega. Kes ikka tahab ainult teooriasse pidama jääda, kui juba õppima on mindud.

Kusjuures isegi on väidetavalt turvalisuskaalutlustel praktika osakaalu vähendatud neis õppeasutustes paigaldades võimalikult palju kaameraid. Vähemalt Tartu või Viru vanglaga pidi sedasi olema. Õppimise läbi saadaksegi ju vilumust ja õpilasi ikka lastakse targas õppeasutuses vaid järelevalve all praktiseerima. Alguses vähemalt.

Kender võib väga kaugele oma praktikas jõuda, sõltuvalt, kui usin õpilane ta on ja usinasti ta õppetükid ära õpib. Igatahes ta saab palju väärtuslikke teadmisi, igatahes.

Pärast saab Kender tulla välja ja kirjutada teoseid palju laiemas spektris kui vaid lapsevägistamine. Kui praegu on ta jutt pigem selline teoreetiline (pole küll ise lugenud), sest praktika tal ju puudub, siis peale täiendkoolitust saab ta kirjutada lähtuvalt praktiku vaatest. See on väga huvitav kindlasti.

Eesti riik üldiselt pooldab elukestvat õpet ja riskide hajutamist oma tegevuse laiendamisega erinevatele valdkondadele. Kui üks veab alt, siis teine ikka hoiab inimesel nina vee peal.

Tal on täiesti normaalne minna täiendõppele, seda toetavad tahtmatult isegi tema mõttekaaslased. Tõsi, nad suisa pahatahtlikult hoiavad teda eemale, aga kuna see on niivõrd hea ja tal on palju mida õppida ning seminarides jagada, siis see suisa pulbitseb tema sõpradest välja. Toon neist mõtetest välja mõned Postimehe 09.02.2016. a ilmunud Maarja Vaino arvamusloo "Neli tähelepanekut kenderiaanast" kommentaariumist. Tegemist on siis väljavõtetega mõtetest. Sihukesed pärlid, mida seminaridel kasutada, et anna olla. Vau, Kender saab seal vat ise veel mentoriks õige kiiresti, kuigi jah, senine praktika puudumine on veidi kehv näitaja tema jaoks. Aga vaatame neid pärle.

  • Kaur Kender isiklikult: "Mismoodi ühiskonnas laste seksuaalne väärkohtlemine tabu on, kui üle kolmandiku lastest julgeb tunnistada, et seda kogenud on? Tabu on sellest rääkimine. Ja minu kohtuasi võib sellest rääkimise veel rohkem võimatuks teha."
  • Teda toetatakse: "Seksuaalsus on piiride kompamine ja ületamine, nende hajumine ja teiseks saamine. Kiiresti kaugemale minnes ja paljut vahele jättes võiks küsida, et kes küll tahaks kellelegi sellist valu ja kannatust põhjustada nagu sünnitamine paistab olevat. Oma "mõistuslikus" elus kogemegi tõenäoliselt varem just seda piiride ületamise viisi, valu ja vägivalda. Uute oskuste omandamise käigus, ülekohtu, õnnetuste, juhuslike vigastuste, kiusamise jms näol. Kõik võib väga valesti minna, kuigi enamasti ei lähe."
  • Ahto Lobjakas tabutekstile osundades: "Teie päralt on taevariik (& laigid). ylejäänutele jääb see, mida võiks eluks nimetada & diskursiivne ruum, kus in veel lootust positiivsele inimlikule yllatusele."
  • Kommentaatoritest lisab see ja teine juurde: "Kaunid kunstid, st kunst kõrgemas, erilise loomingu- ja tunnetusvalla tähenduses."
  • "Aga äkki ongi aeg, see tabu (teatud mõttes) murda. Seni on väidetud lapspornograafia keelu põhjusena seda, et kusagil keegi pidi selleks ju reaalset last kasutama. Nüüd, aga, kui tehnika võimaldab sarnaseid asju toota täiesti digitaalselt, jääb järele emotsioonist ähmastunud mõistus. A'la "Mulle ei meeldi, et sa selliseid pilte oma arvutis vaatad, sind tuleb vangi panna!". Levitamine on muidugi teine asi ja seal on mõistlikud piirangud (mitte keeld) omal kohal."
  • "Ühiskonnal tuleb Kenderi protsessi käigus leida kompromiss lapse pornograafilise kujutamise ja sõnavabaduse vahel - ja see ON ühiskonna jaoks pärisprobleem."
  • "Uus on inimese kohtu alla andmine kaasaegses Eestis seoses sellega, et ta kirjutas üles mingid sõnad."
  • Öeldakse karistusõiguse kohta, et on väär "riigi karistusvõimu kohaldada sellistes olukordades, kus see läheb vastuollu õiguse üldpõhimõtetega, eelkõige aga karistusõiguse ultima ratio põhimõttega." See tähelepanek meeldib mulle väga, sest praegu ju karistusõigus mitte ei karista, vaid püüab anda Kenderile uue hingamise.
  • "Artikli autor justkui eeldab, et on mingi mõtte tabu, mida kõik austama peaksid, sest ainult ühtepidi on õige mõtelda (nii nagu dikteeritakse) ja ei ole oluline, mismoodi mingitele järeldustele jõutakse ehk kuidas mõteldakse, vaid oluline on see, et mida mõteldakse ja et kas see on lubatud mingi kolleegiumi poolt." Just nii tulebki seminaril end kaitsta.
  • Arvatavasti endine justiits- ja kultuuriminister Rein Lang (või siis tema nimekaaslane): "Arusaamad tabudest ja vabadustest on ajas ja ruumis muutuvad. Vabadus aga seisneb mitte ainult õiguses olla ise vaba vaid ka õiguses nõuda teistelt oma vabaduse austamist. Kõige lihtsustatumalt võib väita, et liberaalne maailmapilt näeb ette sõna- ja väljandusvabaduse lõppemise seal, kus algab teise konkreetse inimese õigus mitte saada selle vabaduse kasutamisega kahjustatud."
  • Sekundeeritakse Rein Langile: "On ühemõtteliselt selge, et Kender pole kuritarvitanud pornograafia loomisel ühtegi konkreetset olemasolevat või -olnud last."
  • "Tabude kadumine ongi pigem hea. Karistatav peaks olema vaid see mis reaalselt ohustab/kahjustab kedagi. Ma ei taha ülekriminaliseeritud värki."

See on selline võimalus Kenderil, et ta peaks kindlasti võitlema selle eest, et saada võimalikult pikk täiendõppe aeg. Palju talle neid võimalus ikka pakutakse?! Need on ikkagi priviligeeritud õppeasutused.

4. veebr 2016

Postimehe avalik "viisakas" kommentaarium

Postimees väidab, et anonüümne kommenteerimine tuli alates veebruarist 2016 sulgeda, kuna mh "Anonüümsed kommentaarid moonutavad uudiste konteksti, tuues ebaproportsionaalselt esile mingite sageli väikeste gruppide arvamused. See on teadlik manipulatsioon, mis ei aita ühiskonda edasi. Anonüümsed kommentaariumid ei peegelda meie elu."

Võtame siis ette mõned "viisakused", mis küllaltki pikalt said lugejatelt-hindajatelt enam miinuseid kui plusse hinnangutena, hiljem olukord stabiliseerus. Mis seisuga lõppes, ei teagi.
Kommentaator Alo Seim: "Tahaks loota, et sellega lõpeb ka Putleri trollide elu kommentaariumis. :D"
Arvo Tomingas: "Paistab, et miinuseid saab laduda veel(?) ka anonüümselt. Kuidagi peavad ju kremlitrollidki oma kibestumist välja valama. :)"
Linda Kolk: "Nüüd tundub olevat nii, et lahmivalt kommimist on vähem, aga arukatele arvamustele miinuseid saab ludinal laduda. Ikkagi raske see üleminekuiga!"

Arukad arvamused või mis?

Angaarikool

See artikkel ootas oma kaks kuud, aga nüüd avaldasin ära. On lootust, et ehk minister Ligi tuleb täna mu blogi vaatama. Muidugi on oht, et ta on juba täna käinud, aga olgu siis.
Seda teemat ma olen puudutanud ka varem.

07.12.15 ilmus Postimees online-s artikkel, kus räägiti, et matemaatikaõpet ähvardab uus kannapööre. Taaskord "lihtsustamise" teel.

Põhimõtteliselt on matemaatika ja selle õpetajad nagu ettevõtluse ja sellega tegeleda võtjad: vihatakse ja kirutakse, aga ilma nagu ka ei saa. Siis minnakse lihtsama vastupanu teed keerulisemal viisil. Tahetakse nagu kätte maksta, kohta kätte näidata.

Matemaatikas on kolm varianti tulevikus õpetamiseks:
1. variant. Õpilased, eriti hea, kui on ka ise huvitatud õppima, kogunevad kokku kooli, kus toimub süsteemne õpe ja vajadusel eiratakse ühtluskooli põhimõtet, mis nõuab, et kõik lapsed oleksid sama õppeaasta lõpuks läbinud samad teemad. See on kõige mõistlikum, aga kahjuks enamasti teostamatu, sest see sunniks mõnd last õppima vastutahtsi, aga see on meie riigi arvates laste õiguste räige rikkumine. Eliitkoolid on siiski sellele kõige lähemal.

2. variant on seotud ühtluskooliga ühelt poolt ja teiselt poolt on siis kompromiss. Nimelt ei sunnita juba praegu last lõpuni õppima, vaid tal lastakse rahulikult kõik see 9 aastat ja pärast veel 3 aastat ühte ja sama õppida uuesti ja uuesti otsast peale. Põhimõtteliselt meenutab film naisest, kelle jaoks iga päev oli kui uus, mees armastusest naise vastu teeb video, mis meenutab naisele, et ta on ema ja muid olulisi asju ning jätab naisele märkme, et ta vaataks seda videot. Naine ärkab, vaatab ja nii elatakse rahulikult päev-päeva kaupa. Nii iga päev. Ainult et meie lapsed ei ole ajukahjustusega ja nad oleksid võimelised õppima. Lapse jaoks on see mingil määral, aga mitte sel määral, kui see tegelikkuses on, ka paratamatus, kuna aine on hakitud ja paratamatult ta unustab ära selle, mida pole tükk aega korratud. Seni on kuidagi suudetud see teadmine matemaatikast anda kätte 12 aastaga.
Nüüd, kui on juurde võetud uusi aineid õppekavva (see on ka täitsa mõistlik, et võetakse), siis on loogiline, et see maht, mida õpetati 12 aastaga, tuleb nüüd ära õpetada nt 15 aastaga. Ühelt poolt me ei saa koolipäevi pikemaks teha, samas tahame enam õpetada. Nutku lapsed või ärgu nutku. Mida teeb aga meie riik? Hakkab aineid väiksemas kogumahus õpetama. Samal ajal maailm areneb edasi ja meil oleks vaja ka uuendusi õpetada. Paratamatult tuleb kooliaega pikendada, nii matemaatika kui ka muude ainete tõttu.

Tekivad küsimused ja mõtted. Kust võtab riik arusaama, et kooliaega ei tohi pikendada? Kas kool on vajalik omandamaks muu seas ka edasiõppeks vajalikke teadmisi? Kui on, siis me ei saa piirduda tagasiside andmisel, enamasti hinde näol, ainult õpilase isikliku arenguga. Me peaksime hakkama õpilastele seletama, et kui ta tõesti, ja ma ka mõtlen tõesti, ei suuda saavutada paremat tulemust, siis ta tundku rõõmu ja rahu selle hinde või protsendi üle, mis tal on. Parem adekvaatselt hindav õpetaja, kui müürina laotud 3-4-5-d (ehk ilma põhjuseta antud) hinded.

Meie riik liigub aina enam 3. variandi suunas, mida ei ole juletud praktikas sõnastada.
3. variant, tulevikukool: angaarikool. Nimelt hangitakse angaarid (aga võivad ka olla senised koolimajad), seal pannakse seintele jooksma videod nt youtube-st. Sisu polegi niivõrd oluline, aga midagi võiks õppekavaga seoses näidata, nt ekseli kasutusõpetust. Õpetajaid pole. Hoone on reaalajas videovalve all, et õpilased end, teisi ja kooliinventari suures "õppimistuhinas" ei vigastaks. Vajadusel sõidab välja turvaekipaaž. Üheksanda ja kaheteistkümnenda aasta lõpus antakse õpilastele välja angaarikoolidiplomid. Vahepeal tunnistused, nagu seni. Ülimalt soodne lahendus. Õpetaja palga saab välja vahetada turvamehe palga vastu – võit on poolevõrra ikka.

Kuidas on? Milline neist kolmest kõige säravam lahendus tundub? Kolmas tundub päris "äge" ja sinna poole me liigume enam-vähem tsiteerides kunagist lastetegelast Tigu: "ikka edasi ja edasi, mitte sammugi tagasi". Õpilaste seas oleks see esmalt ülimalt populaarne. Hiljem muidugi on häving. Selle koolitüübi kõrvale jääksid erakoolid, kes siis keskenduvad 1. või 2. versioonile.

Matemaatikas peaks läbi viima ehk selle arenduse, et graafikuga seotud teemad (funktsioonid, tuletised, integraalid jms) oleks üks matemaatikaaine ja ülejäänud arvutused teine ning need jookseksid paralleelselt. Võib olla sellise pideva õppe tingimustes meil õnnestub asjalikult kursusi kokku tõmmata. Võib ka muid lahendusi pakkuda.

Üldiselt peaks õpilastele võimaldama täiendavat õpet riigile laekuva maksuraha arvel hüvitatud lisaõppe näol ehk konsultatsioonidena, vajadusel ka eraõppe näol, aga mitte senist arusaama individuaalsest õppekavast, kus peab samal ajal samale klassile õpetama erinevate õppekavade alusel.

Eesmärk ei pea mitte olema õpilast teadmistest ilma jätta ehk leppida tema laiskusega, vaid paratamatult ka sundida. Motiveerimise jutt ajab hobused ka naerma, sest motiveerida saab õpilast, kes on ise huvitatud. Mida tulevikus pseudomotiveeritud mõh-ja-möhiga ikka rääkida on?

Postituste ajaline järjestus