23. jaan 2019

Riik rikub nii massiivselt enda seadusi

Kuidas on võimalik, et riik rikub nii massiivselt seadust? Eesti Rahvusringhääling rikub enda seadust. Mõjutades sellega valimisi veel hullemalt kui putinliku Venemaa moodi.

22. jaan 2019

Sotside meeleheitekarje

Eesti 200 on astunud sotsidele nii kõvasti kandadele, et nad olid sunnitud uuesti tulema välja oma koolikiusajaliku mentaliteediga, mis teeb kogu KiVa programmi koolis mõttetuks - enda "hoolivad" poliitikud näitavad just kiusaja eeskuju.

Tarand see suur õiguste eest võitleja tallub teiste ja üldse demokraatia alusväärtusi jalge alla ähvardades Varro Vooglaidi kohtusse kaevata negatiivse arvamuse avaldamise eest.

Mul on väga hea meel selle sotside oma roiskuva ja valeliku palge avaldamise üle. Eesti 200 tulek näitas välja äärmuslased ja sundis ka sotse, äärmuslasi, oma palet veel tugevamalt näitama - muidu jäävad ju veel varju... Saavad vähemalt oma äärmuslikkust rõhutada, muidu ju null mis null, et mitte öelda negatiivne ootus nende suhtes.

19. jaan 2019

Täna märatsesid tänavatel vihkajad

Kasutades Marju Lauristini mõtteid SAPTK poolt kooseluseaduse vastu ja perekonna kaitseks korraldatud meeleavalduselt 2014. aastal, ning president Kersti Kaljulaiu, peaminister Jüri Ratase ning riigikogu esimehe Eiki "Prügikast" Nestori (ta lasi suunata nimelt kõik riigikoguliikmetele tulevad protesti-e-kirjad prügikasti) sõnavõttu Ekre meeleavalduse osas 2018. a, kus mh kiusaja ja mikrofonivaras, kellelt saadi mikker õnneks kähku kätte, Tarandile jalaga kanni sopsati.

Kasutades neid mõtteid võib öelda, et täna märatsesid tänavatel vihkajad, kes äratasid õudu ja lõhestasid Eesti rahvast ning külvasid hirmuõhkkonna ühiskonda, häirisid väga tõsiselt rahutaotlevat tsiviliseeritud ühiskonda nn naistemarsi näol. Seda edastab meile vihkamist ja lõhesid külvav Eesti 200 hääletoru Postimees.

Kuna selle alluvuses töötab jätkuvalt edasi Ainar Ruussaar, kes kutsus eetrisse Eesti 200 meediaesindaja Kaju, kes õhkas eetrisse vihkamist rahuarmastava eesti rahva ning selle lemmikportaali Objektiiv vastu. Samuti töötab seal Vilja Kiisler, kes Äripäevas olles siunas Postimeest kui konservatiivset väljaannet ja siis järsku vupsti oli Postimehe palgal. Ning hiljuti, nagu teame, selgus, et Postimehe peatoimetaja Lauri Hussar oli Eesti 200 salaagent - ta tegi peatumatult Eesti 200-le positiivset kommunikatsiooni ning lõpuks lahkus päevapealt ametist Eesti 200 ridades Riigikokku kandideerima. Postimees on Eesti 200 pesa. Reformierakond on selle kaotanud. See oli vahemärkusena öeldud.

Rahu taotlevast meediumist Objektiiv võime lugeda lisaks, et tänasele üle-Eestilisele Tallinnas toimunud ja rahva hirmutamisele ning vihkamisele suunati ka ühiskonna kõige nõrgemaid hoolekande asutuse kliente, psüühilise puudega inimesi, ning selle asutuse töötajaid, kel polnud võimalik keelduda, kuna muidu satub nende töökoht vihkamisele ja märatsemisele suunatud tööandja tõttu ohtu ning siis surevad nende lapsed sõna otseses mõttes nälga - juba praegu pole selle valdkonna töötajate palgad midagi erilist väärt. See hoolekande asutus on Hoolekandeteenused AS, mis on riigi omanduses.

Mina olen küll hirmunud, mis see Eesti 200 järgmiseks ette võtab? Juba praegu on see seltskond nii vihkamist täis. Samuti sotsid. Eesti rahvas on ka sellest hirmunud ja kardavad juba kasvõi poodi minna - nii kui tuled koduuksest välja, kohe tullakse ja lüüakse ju nägu sisse. Hommikune oli vaid sissejuhatus hirmu- ja õudusevägede koondamiseks - nüüd pimedas...

Kas me tahame ikka selliseid erakondi Eesti poliitikasse? Miks ei tegele nendega Kaitsepolitseiamet?

Kõrgem käibemaks turistide lemmikkaubale ja -teenustele

„Mis sa arvad, Siimon, kelle käest võtavad kuningad maa peal tolli või pearaha? Kas oma poegadelt või võõrastelt?” Mt 17:25b.

Omad jäävad, võõrad tulevad ja lähevad. Kord on poliitiline olukord ühesugune, kord teistsugune. Kord rong Moskvasse sõidab, kord mitte.

Seetõttu me ei tohi omasid maksudega kottida. Me peame panema neile kaupadele-teenustele ja tööle jm sissetulekule nii madalad maksud peale, et omadel oleks motivatsioon ausalt töötada. Omad hoiavad lõpuks seda riiki üleval. Maksud jäävad, võib-olla mõni kaob, aga üldjuhul jäävad.

Aga turiste peame maksustama maksimaalselt, see on väljast sisse tulev raha, mis on muutliku iseloomuga, mitte truu. Peaksime panema teenustele ja kaupadele, mida peamiselt ostavad turistid, kõrgeima võimaliku käibemaksumäära - hotellid, restoranid jm, tootegruppidest veel täpsemalt alkohol, tubakas. Seda maksavad siis ka kohalikud, aga kuna kohalikud käivad vähem restoranides ja ööbivad hotellides, siis pole see suur kaotus. Alkoholi ja tubakatarbimist aga tuleb piirata.

Selleks, et samas hoida turistide seas oma hinnad atraktiivsed, tuleb tööjõumaksud jm maksud võimalikult alla lasta. Tööjõud on kõigile sektoritele omane ning sellest võidavad kõik. Nii me saamegi, et omasid maksustame minimaalselt, võõraid maksimaalselt samas kaotamata konkurentsieelist. Alkohol-tubakas kui aktsiisikaubad saavad lisaks kõrge aktsiisimäära selle arvelt, et tööjõumaksud on madalad, samas pidurdab selle kauba aktsiise käibemaks, kuna eesmärk on hoida turg seaduslikuna ja et meie omad vähemalt ostaksid seda meilt.

Praegune Ekre programm on suunatud, nagu ma ka 4 aastat tagasi mõtlesin, tööjõumaksude kõrguse paratamatusele ning ekspordile turistidele, aga nüüd ma mõtlen, et turiste tuleks siiski kõrgemalt maksustada kui omasid. Ekre programm on siiski parem kui mitte midagi ning kindlasti siseturule müüva ettevõtja ning seetõttu ka meie turusõbralik, kuna siseturule müüvate ettevõtjate suurus on pisike, st töötajad ostavad oma vajaliku Eestist, st see maksuraha kaotus tuleb tagasi kokkuhoiult sotsiaalkulutustelt, kuna müüjaid on vaja ning neile palka makstes kaob vajadus maksta töötuabiraha jm toetusi.

Hirmust haaratud edumeelsete ühiskond

Kõik kardavad Ekret. See on fakt. Nad kardavad nii et junn püksis. Ütled Ekre, ütled tont.
Kuulasin Äripäeva hommikuprogrammi lõiku Aivar Hundimägi juhtimisel erakondade majandusprogrammidest. Kõigi jaoks jätkus seal häid sõnu, isegi, kui see oli haiglane nt sotside astmelise tulumaksu sobivuse osas, mida öeldi, et tegelikult siiski ei taheta. Haiglaselt kiideti ka Eesti 200t selle olematuses. Aga Ekre osas mitte ühtegi head sõna. Kui välja jätta, et üksikuna on ideed head, aga komplektina õudusunenägu. No mis hea sõna see on? Aivar Hundimägi siis kardab Ekret. Seda oli tunda sõnastusest, kuidas ta iga hinnaga Ekret maha tegi. Paha Ekre, õudne Ekre, utoopiline Ekre, Ekre, Ekre, Ekre. Valeväited, nagu Ekre tahaks kõik maksud ära kaotada. Ja lõpuks selgus, et raskeveokimaksu tahab vaid ära kaotada ning vist ka teemaksu ning tööandja sõiduauto muutuva erisoodustusmaksu asendada ühtse tööandja sõiduauto maksuna. Sõltumata auto väärtusest, et iga ärimees teab ise, mida oma teenistusega peale hakkab, pole riigi asi sellele küüsi taha ajada.

Seda olen varemgi öelnud, et Äripäev on Sotsialismipäev või Tööpäev. Ettevõtjatega sel lehel muud pistmist pole, kui et äärmisel juhul suurettevõtjatest juttu. Põhiaur läheb üksikisiku investeeringute ja aktsiatootluste peale ning sellele, kuidas saaks aina rohkem ja rohkem palgamaksusid koguda. Jauratakse samal ajal mingist passiivsest sissetulekust. Mis mõtet on seda teenida, kui selle peab palgana välja võtma? Ah et tuleb iseenesest. No see on eelis. Aga teate, tõstame tulumaksu 50% peale ja kaotame sotsiaalmaksu ära? Ühte maksu on palju odavam administreerida ja ega maksusid ju Äripäeva arvates langetada ei tohi. Mulle teistsugust muljet küll pole jäänud.

Kurdeti ka, et kui maksusid langetada, et nt ravimite tulumaks 5%-le, see oli Reformierakonna programmist, siis inimene sellest ei võida. Ärikad panevad maksustatavale hinnale nii palju juurde, et hinnlangust erakliendile ei ole. No ja mis siis? Kahju või? Selle eest, kujuta ette, saab tõsta ettevõtjate efektiivsust aina kõrgeneva ja kõrgeneva palga juures. Saab katta neid kõrgenevaid palku. Sellega, mine tea, äkki saabki inimene ravimivahenduses rohkem raha kätte ja saab osta rohkem? Kui aga osta tahab, siis peab ju olema keegi, kes tema raha vastu võtaks. Sellega väheneb aga töötus ja igasugu toetusrahade kulud.

Oi, ma ei või!

Hirmust haaratud edumeelsete trollide ühiskond

Sain täna siis oma esimese 3-päevase bloki Facebookilt. Vaadata lubatakse, kommida ei lubata. Mida seal üldse teha on? Pole seega mõtet minna.

Sellised blokid tulevad hirmust võetud inimestelt. Trollid, kes käivad ja luuravad, eesti keele mõistmiseks peab olema eestikeelne troll, on hirmust kängunud. Hirm kängistab neid ja ajab neid elama "õigesti" ja teisi nõudma elada "õigesti". Hirm kängistab. Kas nad saavad hirmust lahti selle peale? Ei saa. See kängistab neid veelgi enam ja tugevamalt, kuna nad on hirmule alla andnud, hirmust ajendatud teo teinud. Nüüd neid kängistab lisaks hirmule, mis kannustas neid mind blokkima "tõe" kaitseks, ka kartus, mis saab, kui ma teada saan, kes see rott-troll oli. Ta teab, et mul on tutvusringkond ning tõenäoliselt on ka tema minu tutvusringkonnast. Ja kui tutvusringkond saab teada, siis arvan, et mõttes sülitatakse ta peale. Jah, suheldakse edasi, aga ta on põlu all, märgistatud. Kui pole tuttav, võib saada minuga tuttavaks ja selguda, et meil on siiski ühiseid tuttavaid ja siis sattuda põlu alla. Hirm, hirm, hirm kammitseb neid ja kängistab.

Ma tean, mis on hirmu all elada ja seetõttu on juba selle hirmu tundmine osana karistusest sobiv. Kui saaks, karistaks veelgi enam. Eesti seaduste piires muidugi, aga esmalt Jumala seaduste piires. Jumal on üle Eesti seaduste ja ta näitab seda aina enam.

5. jaan 2019

Inimene hakkab ka oma kulutustelt käibemaksu tagasi saama


Jälgides meie maksusüsteemi ning retoorikat nüüd juba ammusest ajast (Mart Laar ja Siim Kallas), siis see riik on mõeldud algusest peale olema vabaturumajanduslik riik.

Vabaturumajanduse põhimõte on, et igaüks on jumalasarnane, igaüks ise otsustab ja vastutab ning saab ka tulemi. Alus on ka olemas selleks: inimene on loodud Jumala näo järgi ja tark inimene uurib Jumala tahet oma tegemistes lisaks matemaatika algtõdede ja erialaste teadmiste omandamisele. Vähemalt kindlasti nende kõrval.

Eelnimetatu ellu viimiseks tuleb viia läbi strateegiline uuendus, mis on lihtne, ning andma inimesele mõista - sina otsustad, sina vastutad ja sina saad tulemi.

Selleks strateegiliseks uuenduseks on lubada igal inimesest (füüsilisest isikust) maksuresidendil tulumaksuvaba määra pluss käibemaks ulatuses ostudelt käibemaks tagasi küsida riigilt ja selle kohta küsimusi ei küsita.

Püüan natuke enam lahti kirjutada. Nimelt on majandusest teada tõde, et tulud miinus kulud võrdub kasum. Juriidiliste isikute (põhimõtteliselt loe: äriühing) puhul on see elementaarne tõde ning ettevõte saab oma ettevõtlusega seotud ostudelt käibemaksu tagasi küsida, tingimusel, et ta paneb müügihinnale käibemaksu peale. Riik möönab, et käibemaksu kogumine ilma tagastamiseta pärsib ettevõtlust. Seda sama põhimõtet rakendab riik ka tulule. Tervet tulu äriühingu puhul ei maksustata tulumaksuga, üksnes tulule, mis ületab kulusid ning seda nimetatakse kasumiks. Eestis lükatakse seda veel dividendide väljamaksmise hetkele, kui välja jätta pangad, kes nüüd maksavad mingi osa kohe ära. Riik saab aru, et maksud pigem pärsivad ettevõtlust. Kui ettevõtlus on pärsitud, siis pole võimalik tegutseda ja leiba teenida.

Mina väidan, et seda sama võtet tuleb kasutada ka inimese puhul. Inimene peab, nimelt, esmalt perele, aga palju ka tööandjale-koostööpartnerile ning lõpuks midagi ka riigile panustamiseks tegema kaudseid aga hädavajalikke kulutusi - toit, transport, meelelahutus jm. Esialgu rakendaks seda vabastust sellele 500-le eurole, mis meil on praegu tulumaksuvaba. Tavapäraselt kui osta poest kuus 600 euro eest kaupa, siis sellest käibemaksu osa on 100 eurot ja ülejäänud 500 loetakse poe tuluks. Seda mõtlengi 500 pluss käibemaks all, mille pealt on inimesel õigus käibemaks tagasi küsida riigilt. Riik maksab tagasi maksimaalselt 100 eurot kuus ostudelt, mille inimene on teinud (iseasi, kas maksta jõudnud, nt kui ostis järelmaksuga). Riik teatud mõttes arvestab juba praegu, et vähemalt 500 eurot on kulutuste osa ning võtab vähem maksu. Loogiline on see ka käibemaksu alt vabastada, sest see on samuti universaalne maks erinevalt aktsiisist.

Miks see on vajalik?
  1. 500 eurot inimese kohta on tänapäeval mõistlik minimaalne kulu, et inimene lihtsalt elus püsiks. Võib ka öelda, et kui inimene elus pole, siis pole sel ettevõtluse arendamisel üldse mingit mõtet - ettevõtlus peab toetama inimest, mitte vastupidi. Kuna ka riik on loodud inimesele, siis peab riik igati toetama inimese elu ja toimetamist.
  2. Selle sammu väärtus on kõige enam 1,5 miljardit eurot täiendavat raha majandusse aastas, mis tuleb praeguste maksulaekumiste arvelt. 1,2 miljonit inimest x iga kuu 100 eurot kokkuhoidu on 120 miljonit kuus ehk 1,44 miljardit aastas. See on see maksimaalne summa, mille me praegu sundkulutustelt riigile anname, sest juba praegu on osad kulutused käibemaksuvabad, nt korteri üür selle üürimisel.
  3. Tööandjatel väheneb palgasurve. Palga tõstmine ei peaks olema eesmärk omaette, ikka ülejääk peaks olema. Selle idee järgi saab ülejäägi vähema maksukoormuse abil.
  4. Vähem inimesi peab tulema lihtsalt ellujäämise eesmärgil toimetulekutoetust taotlema. Väga palju uusi töökohti, mis omakorda vähendab inimeste hulka, kes peavad toimetulekutoetust taotlema. Muidu tuleks raha tagasi riigihangete kaudu, mis on aga piiratud seltskond saajaid.
  5. Vabaturumajandus hakkab õitsele, sest ostetakse seda, mida tahetakse, aga mitte mida riik riigihanke korras või ametnikelt saadavate tegevuste näol ette määrab.
  6. Riik saab üheselt selgeks, et inimene ei ole riigi ees aruandekohustuslane, et mida inimene endale ostab. Inimene samuti saab sama asja selgeks. Kuna küsimusi ostude sisu kohta ei küsita, ei tohigi küsida, üksnes pistelised kontrollküsimused pettuste vähendamise tarvis koondsummade osas ühe tšeki lõikes (algsumma, käibemaks ja lõppsumma), siis inimene ei pea põhjendama, miks ta ostis nt pardikujulise kuldklotseri. Tahab nälgib ja ostab pardikujulise kuldklotseri.
  7. Deklaratsioonivormid on meil olemas, natuke vaja vaid täiustada (osade väljade täitmine tehniliselt blokeerida mõtetute probleemide vältimiseks).
  8. Tegemist pole kodanikupalgaga, mis tähendab, et pistelise kontrolli käigus avastatud võltsitud andmed toovad raha riigile tagasi.
  9. Kompensatsiooniks saab enam inimesi tööd ning palga suurenemisel maksuvabastus enam ei suurene, mis tähendab, et sealt hakkab riik raha tagasi juba teenima.
  10. Mida me sellega lisaks saame? Välismaalased, turistid, maksavad kokkuvõttes kaudset eksprodimaksu, kuna kuna neile ei rakendu käibemaksu tagasiküsimisõigust.

Käibemaksu vabastuse puhul on inimese enda valik, kas ta küsib käibemaksu tagasi Guccilt, makaronidelt, kommunaalkuludelt või kõigelt korraga - ostis ta selle endale, kinkis vennale või lubas sõbrannal kasutada oma käibemaksuvabastust. Lähme ses mõttes äärmusesse, et kui ta tahab, võib ka tööandjale (või koostööpartnerile) kinkida oma vabastuse esitades tema tšekid enda nimel vähendades enda võimalusi. Peaasi, et tšekid (arved) on olemas ning neid kasutab vaid üks inimene korraga (vajadusel võib ka jaotada ostud sama arve peal alaarvete moodustamise teel nt). Igal ühel võivad vajadused olla erinevad ja mis see otseselt teiste asi ongi - teised ju ei vastuta olulisel määral tema eest isegi mitte praegu.

Kohad, kust riik teenib raha tagasi.
  1. Kui tulevane lisaraha ostudeks on 1,5 miljardit, siis käibemaks on sellest u 0,3 miljardit. Tähendab ettevõttele jääb 1,5-0,3=1,2 miljardit oma kulude katteks. Ülejäänud 1,2 miljardist omakorda 0,3 miljardit või enam jääb Eestisse (marginaal 25% lõpphinnast nt), millest makstakse lõpuks u 0,15 miljardit maksudeks (kohe või läbi allhankijate töötajate).
  2. Tuues tootmise kohe algetapist Eestisse tagasi, on eelarvele kaotus u 0,5 miljardit, kuna kogu raha, see 1,2 miljardit peale seda kui riik oma käibemaksu kätte sai, jääb Eestisse ja alles peale maksude maksmist, u 0,6 miljardit, liigub osa välja (turismireisid jms). Riik saab siis 0,9 miljardit tagasi. See 0,6 miljardit läheks välismaale ka siis, kui riik selle peatöövõtjate kaudu rahvale tagastab. Peatöövõtjad on aga enamasti keskmisest varakamad, kellele päikesereisid on tavalisemad. Nüüd aga jääb see raha ühtlasemalt kätte, mis tähendab, et päikesereiside peale vast nii suur protsent enam ei kulu riigieelarve kulutustest.
  3. Sisuliselt võime kaotada ära käibemaksuerisused ning turistid jt mitte meie maksuresidendid (lihtsalt öeldes, et alaline elukoht pole Eesti) maksavad ikka meie käibemaksu, mis koguneb riigile.
  4. Väiksemad toimetulekutoetused. Neid vahendavad sotsiaalametnikud võib enamikus rahus koondada. Iga koondatud ametnik on 1000 või enam eurot võitu kuus, mis kompenseerib 10 inimese tagastussumma automaatselt.
  5. Kuna lihtsatest inimestest ümbrikupalgalised tahavad kõiki hüvesid omale kätte saada, siis saab jälgida ka deklareeritud tulusid ja käibemaksu tagasinõudeid ning oluliste ebakõlade puhul hakata "uurima elu".

Lastele kui tulu mitteteenijatele rakendatakse sama määra, mis vanematele. Sellega saame jätkata tuntud põhimõttega - kõik maksu all (tulu- ja käibemaksu) või -vaba, millest praegu paraku leiame ka erandeid ja eks neid jääb mingil määral ka olema.

Selle käigus keegi võib saada käibemaksu tagasi enam, kui on tulu teeninud. Olgu, ju ta on selleks kasutanud teise rikkust. Kingitused inimeselt inimesele või juriidiliselt isikult füüsilisele (st inimesele) hädavajaduse rahuldamiseks olgu samuti erinevate tulumaksude vabad.

Kokkuvõttes on meie riik rajatud maksustamise ja majanduse mõttes vabaturumajandusele. Riik aga on sellest irdunud ning tuleb tagasi tõmmata õigele rajale, st see hakkab tegelema vaid hädavajalikuga. Tuleb maksustada rikkuse tarbimisele võtmist (tulu- ja käibemaks nt), aga mitte tarvitamist ennast (erinevad varamaksud), ja hakata tunnustama maksuresidendist inimese vajadust olla elus pere ja edasi töötamise jaoks ning viia ellu strateegiline muudatus mõttemaailmas - selleks rakendada lisaks senistele maksumeetmetele ka teatud summas käibemaksuvabastust ilma küsimusi küsimata.

3. jaan 2019

Riigi infrastruktuur erasektorile kasutada vabaturu tingimustel

Olen siin püüdnud lahendada probleemi - riik ei tegeleks ettevõtlusega, samas riik ei müüks infrastruktuuriobjekte maha.

Nt Eesti Energia, Elektrilevi ja Elering. Samuti Eesti Post ja Tallinna Sadam. Nad omavad infrastruktuuri ja opereerivad seda, st müüvad sellest saadavaid teenuseid ja kaupu.

Kui ma kunagi arvasin, et las riik tegeleb äriga, siis nüüd, peale Eesti Energia Utah ja Jordaania edukaid projekte, ma enam nii ei arva. Need projektid võeti ette, kuna tegemist on ju äriühinguga. Rõhutati äri! Need pole siiski tavapärased äriühingud, vaid riigi infrastruktuuri hoidmise äriühingud. Miks võiks siiski olla äriühingud? Et saada konkurentidega võrreldav finantsaruandluspilt. Aga muidu mitte.

Kuidas lahendada siis olukorda, et riigil oleks infrastruktuur, samas oleks tegemist nö vabaturuga, eraturuga? Et riik ei toodaks elektrit, töötleks põlevkivi õliks ega muud. Ainus lahendus on anda infrastruktuuri opereerimise õigus tasulise riigihankega erasektorile. Riigile jääb infrastruktuuri arendamise ja uuendamise kohustus, operaatorile jooksev käitus. Nii saab riik ennaktempos uuendada elektriliine, hoida enda omanduses elektrijaamad ning neid arendada, postkontorid ja postiautomaadid (mis on kohati geniaalne lahendus, sest postkontori torssis nägudega mutte küll näha enam ei taha, seetõttu Smartposti tekkimisel see vist nii edukaks saigi - polnud mingeid torssis larhve näha. Nagu oleksid neile võlgu olnud, et nad paki või tähitud kirja sulle üle andsid) püsti panna ja fundamentaalses mõttes töökorras hoida. Postitöötluse keskuses (seal, kus narko- jm kontrollid) saab ka tegeleda erasektori abil, nagunii julgeolekuametkonnad jäävad sinna tööle, küsimus on tehnilises töötlemises.

Riik loob nt Energiaameti, mis ostab enda valdusessse kõik Eesti Energia, Elektrilevi ja Eleringi varad. Omamise mõttes üleliigsed müüb maha või lõpetab rendilepingud (nt veokid, kontorihooned jms). See amet siis annabki objektid riigihankega, kuna EL pidavat nõudma vabaturgu energiasektoris, niisiis riigihankega, kus kõik saavad osaleda, opereerida erasektorile, klausliga, et nt teise riigi osalusega äriühingud ei tohi osaleda - kui era, siis era.

Samuti Teedeamet ja Kommunikatsiooniamet. Esimene ostab Tallinna Lennujaama, Tallinna Sadama jt transpordiinfrastruktuuri- ettevõtete ning teine Eesti Posti infrastruktuuri ja selle arendamisega seotud varad.

Lisaks varade ostule lähevad üle ka nende varade vajaliku käitamisega seotud töökohad. Üleminek toimub paari aasta jooksul, et kõigil oleks aega oma pakkumised riigihankele esitada ning tagada varade korralik üleminek ametitele. Ostuhind hakkab olema õiglane, st ettevõtteid petma ei hakata. Võib-olla Tallinna Sadamas on natuke hiljaks jäädud rahuliku ülevõtuga, kuna sealne omanikering on lai ja solvujaid mitmeid - kuigi poliitiine risk on alati äriplaani üks osa.

Riik müüb oma osaluse Tallinna Sadamas täiesti, et vältida huvide konflikti, nagu muudeski ärides. St Eesti Energia müüakse maha, Elektrilevi ja Elering samuti, rääkimata Eesti Postist, Tallinna Lennujaamast jm ettevõtetest.

See on säästlik alternatiiv likvideerimisele. Siis, kui teised, st uued tulijad, ei taha osaleda riigihankel, vähemalt alguses jääb kogu struktuur küllaltki edukalt tööle, mitte ei pea nullist üles ehitama hakkama. Tõenäoliselt nemad hakkavad. Ja samas saab neile jätta selle üleminekulepingu, kui riigihange peaks luhtuma, et elu seisma ei jääks.

Tallinna Sadama kui börsiettevõtte investorid saavad siis ülevõtuga tekkiva raha tagasi aktsiaväärtuse vähendamise ja tagasimakse teel või see jäetakse edasi muudeks opereerimiseks vajalikeks arendusteks. Võib juhtuda, et TS läheb börsilt ära.

Edaspidi tulevad juba uued loodetavasti kogemustega käitajad, kes võtavad infrastruktuuriobjektid riigihanke korras uuesti üle ning hakkavad opereerima. Ainus, mis hakkab muutuma, on juhtkonna asukoha jm tugiteenuste, nt telefonitugi, maja. Kuigi ei pruugi ka see muutuma hakata sõltuvalt valdkonnapraktikast. Samas pole uute operaatorite saamine eesmärk omaette, lihtsalt see on paratamatus vabaturu juures.

Postituste ajaline järjestus