Mõtteid 2020. a EV iseseisvuspäeval

Mõtlesin, et miks ma ei taha vaadata ja jätsingi vaatamata Kaitsejõudude paraadi? Kui terve aasta on meid riigi poolt kotitud, selle sama presidendi poolt, kes paraadi vastu võtab, siis mis himu on mul enam tema juhitavat paraadi vaadata? See on tõusiklik ja mulle tõusiklikkus ning võltsus ei meeldi.

Mul on hea meel, et EV on veel võrdlemisi vaba. Loodan, et jääb ka edaspidi. Kunagi ehk vaatan jälle paraadi, aga selleks peab midagi muutuma.

Teised mõtted veel, mida tasuks mõelda, sest see määrab ka meie riigi tulevikku. Nimelt on eestlaste põhimõte - vaata, kas saad peksa. Ah ta ei andnudki peksa? No siis ma annan ise peksa. Partnerlust ja võrdsust meie rahvas ei tunnista. Eesti rahvas on orjarahvas ja jääbki selleks, vähemalt veel lühikeseks, kardetavasti pikaks, ajaks. Rahvas, kelle idee on saada peksa või anda peksa, kui ei saa. Vaba inimese mõtteviisi meie rahvas ei tunnista. Lihtsalt ei tunnista. Äkki kunagi meie rahvas pöördub ja parandab meelt? Tõesti parandab meelt, mitte ei roni käsu alla. Ei kujuta ette, et Kolmainu Jumal tahab käsu täitmist, mitte armu anda, vaid kujutab ette, et Kolmainu Jumal tahab armu anda ja maksimaalset vabadust, lubab meil üle piiride minna, vajadusel ka õpetades, et me uuesti ei läheks. Õpetades, teinekord ka karistades, aga mitte piinates. Kahjuks paljud kristlased vaatlevad Kolmainu Jumalat ka ise kui piinajat. Vastik. "Vastik, vastik, vastik!" nagu ütles Jänes kultussarjas Pehmed ja Karvased.

Aga pääsemise aeg pole enam mägede taga, kristlasteks hakkamise aeg pole enam kaugel.

Selline see meie rahvas on, paremat pole meile antud, pole mulle antud - võtan vägagi isiklikult seda. Ma olen siiski selle rahva üle rõõmus, sest meil on ka omad head küljed, muidu poleks me keegi ju elus. Muutuda on palju, sest head teod ilma usuta elu ei edenda, õigemini annab usk turbobuusti. Kes on pöördunud, tunnistab. Kui selline isiklik kogemus on inimesel, siis mida huvitab kellegi välise, st teise inimese, kes su sisse ei näe, arvamus? Seda ajavad inimesed taga nagu tikutulega - sisemist rahu, rõõmu. Kahju, et on ka kristlasi, kes seda ei väärtusta, vaid ajavad liiga ägedalt rutsi taga. Muutused toimuvad ka neis, selle üle on ainult hea meel - mulle meeldib, kui inimene teeb oma muudatuse ise, mitte pelgalt teise virina peale, siis ta peab sellest ise kinni, kuigi teise virin võis olla väikseks tõukajaks.