Iga inimene ettevõtjaks
Pole põhjust jätkata senise registreerimise korraga
Pooldan, et iga inimene oleks automaatselt FIE, st ta saaks kogu aeg tegutseda eelnevalt registreerumata äriregistris. Registreerimine iseenesest annab vaid statistika, et millega keegi tegeleb, aga parema statistika annab tulumaksudeklaratsiooni E vorm, mis näitab selgelt ära, mida keegi teeb.
Inimene võib minna tööle töölepingu või muu võlaõigusliku lepingu alusel ja muud viisid, nagu praegugi, siis makstakse lihtsalt tema eest maksud ära. Pahatahtliku maksudest kõrvalehoidmise puhuks on meil juba välja töötatud erinevad mehhanismid.
Tasuta tervisekindlustus kõigile Eesti territooriumil
Minu arvates peavad kõik saama tasuta ravile, enamale kui esmaabile ehk elupäästvale ravile, kes viibivad meie territooriumil. Kulukas on küll, aga me peame oma kaaslasi aitama ning kellelgi pole südant abivajajat haiglast välja lükata. Nüüd saaks sellele lihtsalt tähelepanu pöörata ning ei peaks muretsema, et kui keegi jääb riigile maksu võlgu, siis ta kedagi ei huvita, st peab iga vastuvõtu eest maksma 50 kr, haiglasse minek on pöörane idee jne. Inimese majanduslik taust poleks enam probleem. Tervis on inimese kalleim vara, sest elada võib rikkamalt või vaesemalt, aga haigena elada on hoopis teine tera.
Kusjuures selline süsteem aitaks inimesel paremini mõista, kui palju meie riik ikkagi omale noolib maksuraha.
22. dets 2010
Ka maksmata on tervisekindlustus
Vabastaks miiminumtöötasu maksudest ja solidaarsusmaksest, aga pakuks endiselt samu teenuseid.
Seda iga töötaja kohta. Summa osalt, mis ületavad miinimumtasu, tuleks tasuda maksu ja maksed täisulatuses. Maksuametisse jõuavad andmed endiselt deklaratsioonide kaudu.
Võidame põhiliselt.
Inimesel säiluvad ka siis pension, tervisekindlustus, töötuskindlustus
Põhimõtteliselt me lepime kokku, et kuigi madalapalgalised võib olla mitte kunagi ei maksa riigile maksu, me ikkagi maksame neile 1. samba pensioni ehk nö rahvapensioni ja töötuskindlustusmakseid. Mõlemas süsteemis tasutakse meile vaid arvude pealt, mida me saame ise ka kirjutada, sest need on vaid ühist vara ümber jagavad arvud, suhtarvud.
Meenutame, et puudujäävate maksete tasumiseks on nt töötuskindlustusmakseid korduvalt tõstetud, mis näitabki, et meile jaotatakse raha ümber lihtsalt koefitsentide alusel.
2. samba pensionimakseid (fondidele kui eraettevõtetele) tasume jätkuvalt, sest nendelt maksetelt makstakse meile tagasi ainult meie endi kogutud raha. Kui sureme, siis pärandub vara teatud juhtudel järglastele.
Hinnad langevad
Hinnad langevad käibemaksu, sotsiaalmaksu, tulumaksu ja töötuskindlustusmakse võrra, sest vahe on sees, kas maksad 7700 ja inimene saab 3700 kr või maksad kokku 4800 kr ja inimene saab 4300 kr. Puhkusetasud muidugi on juba sisse arvutatud hindadesse.
Võtan näiteks, kus palkame nt kojamehe, kes töötab äriühingu all, kellele makstaks
miinimumtöötasu ja muid kulusid, ka kasumit, pole. Majaomanikule tuleks praegu arve 7700 kr, sh käibemaks või 6400 kr käibemaksuta, aga kojamees saaks elamiseks 3700 kr. Tulevikus tuleks arve vaid 4800 kr, aga kojamees saaks 4300 kr. Mõlemal juhul arvutatud juurde puhkusereserv.
Tekivad töökohad
Palgata saaks mitu töötajat, sest kaasnevad kulud on väikesed. Seetõttu väheneb töötute arv ning sotsiaaltöötajad saavad tegeleda allesjäänud töötutega sisukamalt, neid aidata. Toimetuleku jms toetusi ei ole enam vaja maksta. See kõik vähendab kulutusi, mida muidu peaks maksutuludest katma.
Ausalt on võimalik
Sellise süsteemiga on naljakas suurema palga pealt jätta maksmata maksud ja maksed, sest see ei ohusta enam me ellujäämist kaasaegsete inimestena kui ka ettevõtjatena.
Petmine ei õnnestu, sest nö kaaspetja pole enam asjast huvitatud. Kui keegi mõtleb, et ta hakkab omale tasusid maksma vormistades need teise inimese nimele, siis teine inimene ei saa vajadusel enam sotsiaaltoetusi, sest tal juba (vähemalt formaalselt) on sissetulek olemas. Pettuseid tehakse aga hetkeolukorda või lähitulevikku silmas pidades. See vähendab petmistahet ja sellega ka võimalust.
Saab edukamalt hakata maksupettuste vastu võitlema. Maksuametnikud saavad tegutseda
süvenenult ja pole vaja ametnikke enam juurde palgata.
Kasu on igal juhul suur.
Seda iga töötaja kohta. Summa osalt, mis ületavad miinimumtasu, tuleks tasuda maksu ja maksed täisulatuses. Maksuametisse jõuavad andmed endiselt deklaratsioonide kaudu.
Võidame põhiliselt.
Inimesel säiluvad ka siis pension, tervisekindlustus, töötuskindlustus
Põhimõtteliselt me lepime kokku, et kuigi madalapalgalised võib olla mitte kunagi ei maksa riigile maksu, me ikkagi maksame neile 1. samba pensioni ehk nö rahvapensioni ja töötuskindlustusmakseid. Mõlemas süsteemis tasutakse meile vaid arvude pealt, mida me saame ise ka kirjutada, sest need on vaid ühist vara ümber jagavad arvud, suhtarvud.
Meenutame, et puudujäävate maksete tasumiseks on nt töötuskindlustusmakseid korduvalt tõstetud, mis näitabki, et meile jaotatakse raha ümber lihtsalt koefitsentide alusel.
2. samba pensionimakseid (fondidele kui eraettevõtetele) tasume jätkuvalt, sest nendelt maksetelt makstakse meile tagasi ainult meie endi kogutud raha. Kui sureme, siis pärandub vara teatud juhtudel järglastele.
Hinnad langevad
Hinnad langevad käibemaksu, sotsiaalmaksu, tulumaksu ja töötuskindlustusmakse võrra, sest vahe on sees, kas maksad 7700 ja inimene saab 3700 kr või maksad kokku 4800 kr ja inimene saab 4300 kr. Puhkusetasud muidugi on juba sisse arvutatud hindadesse.
Võtan näiteks, kus palkame nt kojamehe, kes töötab äriühingu all, kellele makstaks
miinimumtöötasu ja muid kulusid, ka kasumit, pole. Majaomanikule tuleks praegu arve 7700 kr, sh käibemaks või 6400 kr käibemaksuta, aga kojamees saaks elamiseks 3700 kr. Tulevikus tuleks arve vaid 4800 kr, aga kojamees saaks 4300 kr. Mõlemal juhul arvutatud juurde puhkusereserv.
Tekivad töökohad
Palgata saaks mitu töötajat, sest kaasnevad kulud on väikesed. Seetõttu väheneb töötute arv ning sotsiaaltöötajad saavad tegeleda allesjäänud töötutega sisukamalt, neid aidata. Toimetuleku jms toetusi ei ole enam vaja maksta. See kõik vähendab kulutusi, mida muidu peaks maksutuludest katma.
Ausalt on võimalik
Sellise süsteemiga on naljakas suurema palga pealt jätta maksmata maksud ja maksed, sest see ei ohusta enam me ellujäämist kaasaegsete inimestena kui ka ettevõtjatena.
Petmine ei õnnestu, sest nö kaaspetja pole enam asjast huvitatud. Kui keegi mõtleb, et ta hakkab omale tasusid maksma vormistades need teise inimese nimele, siis teine inimene ei saa vajadusel enam sotsiaaltoetusi, sest tal juba (vähemalt formaalselt) on sissetulek olemas. Pettuseid tehakse aga hetkeolukorda või lähitulevikku silmas pidades. See vähendab petmistahet ja sellega ka võimalust.
Saab edukamalt hakata maksupettuste vastu võitlema. Maksuametnikud saavad tegutseda
süvenenult ja pole vaja ametnikke enam juurde palgata.
Kasu on igal juhul suur.
Sihtgrupipõhised aktsiisid
Sihtgrupp
Mina näiteks käiks välja sellise skandaalse aktsiisiidee:
nimelt kui me hakkame aktsiise rakendama mõtleme eelnevalt välja, kas me üldse lubame mingit toodet müüa (aktsiis on reeglina seotud müügiga). Kui lubame, siis peaksime rakendama aktsiisi sellises suuruses, et seda toodet oleks nö sihtgrupil reaalselt võimalik ka osta.
Võtan näiteks tubaka, sest seda me teame kõik ning oleme veendunud, et suitsetamine on kahjulik tegevus ning parem oleks, kui ei suitsetataks. Suitsetajate sihtgrupp vastavalt tubakaseadusele on al 18 aastased inimesed, muidu võiks lugeda juba nö 15-aastastest alates. Nad reeglina käivad tööl, st saavad vähemalt miinimumpalka. Kui paljud ei käi tööl, siis peaks seda ka arvesse võtma.
Vastavus sihtgrupile
Teeks sellise asjaliku: kui juba otsustame müüa, siis teeme selle võimalikult sihtgrupile kättesaadavaks. Ärme mängi lolli ning tee head nägu, kui tegelikult me töötame oma rahva vastu. Mina julgen seda juba nimetada töötamiseks rahva vastu, kui me justkui lubame tarbida, aga tegelikult takistame igal võimalikul (ja võimatul) viisil. Kui me otsustame, et tarbida ei tohi, siis keelame selle ära, mitte ärme rakenda nt suitsupakile aktsiisi 100 kr, mis tõstab paki hinnaks 110-120 krooni ning ütle võidurõõmsalt, et näed, lubame ju suitsu müüa, oma viga, et ei jõua osta. Olukorras, kus miinimumpalk on 3800 krooni kätte ning kuine suitsukulu tuleks täpselt miinimumpalga lähedale (3300-3600 kr). Siin tekib muidugi filosoofiline küsimus, et kui palju on palju, aga sellele me leiame vastuse, kui suhtleme suitsetavate inimestega. Tavataks on kuskil 1 pakk päevas. Räägin omast kogemusest, sest olen pärit suitsetavast perekonnast ja suguvõsast. Neid ei räägi mingi imega suitsust eemale. Me peame teenima ka seda osa rahvast, kes meie põhimõtteid väga millekski ei pea ning andma neile võimaluse endiselt elada.
Miks aktsiisikaupa tarbitakse
Arvestame, et me elame Kuradi maailmas, kus Kurat pehmelt öeldes tembutab, aga tegelikult võrgutab nii peene ja tugeva võrguga, et meil on kristlastena raske talle vastu astuda, aga me peame neid ohvreid - inimesi armastama ning neile vastu tulema. Juba idee, et aktsiis on peal tootel, näitab meie suhtumist, et me ei pea selle tarbimist heaks, aga kuna igal inimesel on õigus otsustada, siis anname talle ka võimaluse otsustada.
Lahendus
Hetkel tundub, et juba on aktsiis saavutanud tipu, sest kui pakk suitsu maksab 30 krooni, siis see teeb kuus 900 krooni. Arvestades, et meil on palju töötuid (töötutoetus 900 kr), kellel siiski ei õnnestu suitsetamist kinni keerata vaid see pigem süveneb, sest meil pole neile asemele pakkuda arvestatavat asendustegevust, siis peame ka neile andma mingi võimaluse osta aktsiisikaupa. Me ei pea tegema neile eraldi hinnaalandust, aga tuleb teha üldine piisav võimalus siiski seda toodet tarvitada.
Mina näiteks käiks välja sellise skandaalse aktsiisiidee:
nimelt kui me hakkame aktsiise rakendama mõtleme eelnevalt välja, kas me üldse lubame mingit toodet müüa (aktsiis on reeglina seotud müügiga). Kui lubame, siis peaksime rakendama aktsiisi sellises suuruses, et seda toodet oleks nö sihtgrupil reaalselt võimalik ka osta.
Võtan näiteks tubaka, sest seda me teame kõik ning oleme veendunud, et suitsetamine on kahjulik tegevus ning parem oleks, kui ei suitsetataks. Suitsetajate sihtgrupp vastavalt tubakaseadusele on al 18 aastased inimesed, muidu võiks lugeda juba nö 15-aastastest alates. Nad reeglina käivad tööl, st saavad vähemalt miinimumpalka. Kui paljud ei käi tööl, siis peaks seda ka arvesse võtma.
Vastavus sihtgrupile
Teeks sellise asjaliku: kui juba otsustame müüa, siis teeme selle võimalikult sihtgrupile kättesaadavaks. Ärme mängi lolli ning tee head nägu, kui tegelikult me töötame oma rahva vastu. Mina julgen seda juba nimetada töötamiseks rahva vastu, kui me justkui lubame tarbida, aga tegelikult takistame igal võimalikul (ja võimatul) viisil. Kui me otsustame, et tarbida ei tohi, siis keelame selle ära, mitte ärme rakenda nt suitsupakile aktsiisi 100 kr, mis tõstab paki hinnaks 110-120 krooni ning ütle võidurõõmsalt, et näed, lubame ju suitsu müüa, oma viga, et ei jõua osta. Olukorras, kus miinimumpalk on 3800 krooni kätte ning kuine suitsukulu tuleks täpselt miinimumpalga lähedale (3300-3600 kr). Siin tekib muidugi filosoofiline küsimus, et kui palju on palju, aga sellele me leiame vastuse, kui suhtleme suitsetavate inimestega. Tavataks on kuskil 1 pakk päevas. Räägin omast kogemusest, sest olen pärit suitsetavast perekonnast ja suguvõsast. Neid ei räägi mingi imega suitsust eemale. Me peame teenima ka seda osa rahvast, kes meie põhimõtteid väga millekski ei pea ning andma neile võimaluse endiselt elada.
Miks aktsiisikaupa tarbitakse
Arvestame, et me elame Kuradi maailmas, kus Kurat pehmelt öeldes tembutab, aga tegelikult võrgutab nii peene ja tugeva võrguga, et meil on kristlastena raske talle vastu astuda, aga me peame neid ohvreid - inimesi armastama ning neile vastu tulema. Juba idee, et aktsiis on peal tootel, näitab meie suhtumist, et me ei pea selle tarbimist heaks, aga kuna igal inimesel on õigus otsustada, siis anname talle ka võimaluse otsustada.
Lahendus
Hetkel tundub, et juba on aktsiis saavutanud tipu, sest kui pakk suitsu maksab 30 krooni, siis see teeb kuus 900 krooni. Arvestades, et meil on palju töötuid (töötutoetus 900 kr), kellel siiski ei õnnestu suitsetamist kinni keerata vaid see pigem süveneb, sest meil pole neile asemele pakkuda arvestatavat asendustegevust, siis peame ka neile andma mingi võimaluse osta aktsiisikaupa. Me ei pea tegema neile eraldi hinnaalandust, aga tuleb teha üldine piisav võimalus siiski seda toodet tarvitada.
Ametnikud vabaks
Artikkel avaldatud ka Delfis
Me elame vabariigis, kus me taotleme igasugu õigusi ja vabadusi. Mina taotleks selle kõige kõrval ametnikele – reaametnikest, kaitseväelastest asutuste juhtide ning isegi kohtunikeni – õigust end määratleda poliitiliselt ja paremat seadusloomet. Tihti tuuakse ametnike poliitikavabaks muutmise puhul põhjuseks, et äkki tuleb parteikontorist käsk ja nad peavad siis tegema midagi sellist, mida nad teha ei tohiks. Või jätavad midagi vajalikku tegemata.
Selgitav näide
Paremaks mõistmiseks ma toon näite hoopis teisest vallast. Toon väljamõeldud näite ühest aatelisest ja ausast politseinikust, kes peab kinni oma lapse, kui see sõitis autoga võõra aia puruks.
Politseinikul ühelt poolt on kohustus kahtlustatav kinni pidada, aga see on ju ta enda laps. Karistused, isegi Eestis, on kõigest hoolimata plekk. Mida teha? Kas pigistada silm kinni või anda "täie rauaga". Tihtipeale mõeldakse, et näe – politseiniku laps – siuke pätt. Politseinikku ehk ootab ka tööalaselt mingine karistus või tõke karjääriredelile.
Seadusloome roll
Mina pööraks tähelepanu seadusloomele. Kas meie seadused on kirjutatud korrektselt – kas need on kõiki osapooli arvestavad – nii arvestavad, et politseinik saaks aru: see tegu oli kõigest hoolimata nii halb, et vajab karistust? Või politseinik ei saa aru, et see tegu karistust vajab? Aga ehk see tegu siis ei vajagi karistust? Või on karistused liiga karmid? Kas on õige karistada isa, kui teo tegi poeg ja kõik teevad ausalt – kahtlustatav peetakse kinni (eeldusel, et on vaja siiski).
Ma arvan, et meie seadused peaksid olema sellised, et üks roll – isa – tal poleks põhjustki takistada teisel rollil – politseinikul – oma tööd teha, sest need lihtsalt ei puutu ühisesse valdusalasse. Üks roll ei saakski takistada teist, sest need rollid sobivad ideaalselt kokku, ei teki rollikonflikti. Kõik rollid teevad oma tööd ausalt, väärikalt, lähtudes rangelt vaid neist vajadustest, mida on vaja täita, sest teisiti oleks see kollaps. Isa kaitseb piisavalt oma poega ja politseinik karistab piisavalt süüdlast ning kellegi süda ei tilgu verd. Kõik on inimlikult kooskõlas.
Riik ei tegele värbamisega
Toon selle üle õigusele end poliitiliselt määratleda. Ma arvan, et sellisel puhul on vaja palju kaalutlusõigust anda igale ametnikule ning iga ametnik peab olema aus, väärikas. Kardetakse, et palju neid inimesi poleks, kes sellisel juhul ametnikuna saaks töötada. Samas kas meil oleks nii palju ametnikke üldse vaja? Võib olla on tegemist meie riigi värbamisprotsessi puudulikkusega? Kontrollitakse põhjalikult, aga ei olda ametnikuga nagu inimene inimesega isegi asutuse sees? Üritatakse võimalikult paljudele tööd pakkuda? Milleks? Miks on vaja nii palju seadusi ja ametnikke?
Mis on see hea külg
Minu arvates võiks iga inimene kuuluda kuhugi erakonda vm poliitilisse rühmitusse, kui vähegi soovib. Siis me teame, et kellega on tegemist ning kui palju teda ehk peab veenma ja millest lähtuma, et ka tema saaks aru: see töö, mis ta teeb on just sellisena vajalik. Hea suhtlemise aluseks on igale inimesele organisatsioonis selgitamine, et miks on just nii vaja teha. Kui ametnik saab aru, et tema töö ja tahe teha erakonnas karjääri lähevad vastuollu, siis peaks ta valima, kumba ta soovib.
Anname inimesele õiguse ise otsustada, sest muidu ta otsustab salaja ning siis me ei tea keegi, miks ta nii teeb. Vabadus toob inimesele ja teistele kasu, küll toovad kahju väärad väärtushinnangud, millest lähtume.
Me elame vabariigis, kus me taotleme igasugu õigusi ja vabadusi. Mina taotleks selle kõige kõrval ametnikele – reaametnikest, kaitseväelastest asutuste juhtide ning isegi kohtunikeni – õigust end määratleda poliitiliselt ja paremat seadusloomet. Tihti tuuakse ametnike poliitikavabaks muutmise puhul põhjuseks, et äkki tuleb parteikontorist käsk ja nad peavad siis tegema midagi sellist, mida nad teha ei tohiks. Või jätavad midagi vajalikku tegemata.
Selgitav näide
Paremaks mõistmiseks ma toon näite hoopis teisest vallast. Toon väljamõeldud näite ühest aatelisest ja ausast politseinikust, kes peab kinni oma lapse, kui see sõitis autoga võõra aia puruks.
Politseinikul ühelt poolt on kohustus kahtlustatav kinni pidada, aga see on ju ta enda laps. Karistused, isegi Eestis, on kõigest hoolimata plekk. Mida teha? Kas pigistada silm kinni või anda "täie rauaga". Tihtipeale mõeldakse, et näe – politseiniku laps – siuke pätt. Politseinikku ehk ootab ka tööalaselt mingine karistus või tõke karjääriredelile.
Seadusloome roll
Mina pööraks tähelepanu seadusloomele. Kas meie seadused on kirjutatud korrektselt – kas need on kõiki osapooli arvestavad – nii arvestavad, et politseinik saaks aru: see tegu oli kõigest hoolimata nii halb, et vajab karistust? Või politseinik ei saa aru, et see tegu karistust vajab? Aga ehk see tegu siis ei vajagi karistust? Või on karistused liiga karmid? Kas on õige karistada isa, kui teo tegi poeg ja kõik teevad ausalt – kahtlustatav peetakse kinni (eeldusel, et on vaja siiski).
Ma arvan, et meie seadused peaksid olema sellised, et üks roll – isa – tal poleks põhjustki takistada teisel rollil – politseinikul – oma tööd teha, sest need lihtsalt ei puutu ühisesse valdusalasse. Üks roll ei saakski takistada teist, sest need rollid sobivad ideaalselt kokku, ei teki rollikonflikti. Kõik rollid teevad oma tööd ausalt, väärikalt, lähtudes rangelt vaid neist vajadustest, mida on vaja täita, sest teisiti oleks see kollaps. Isa kaitseb piisavalt oma poega ja politseinik karistab piisavalt süüdlast ning kellegi süda ei tilgu verd. Kõik on inimlikult kooskõlas.
Riik ei tegele värbamisega
Toon selle üle õigusele end poliitiliselt määratleda. Ma arvan, et sellisel puhul on vaja palju kaalutlusõigust anda igale ametnikule ning iga ametnik peab olema aus, väärikas. Kardetakse, et palju neid inimesi poleks, kes sellisel juhul ametnikuna saaks töötada. Samas kas meil oleks nii palju ametnikke üldse vaja? Võib olla on tegemist meie riigi värbamisprotsessi puudulikkusega? Kontrollitakse põhjalikult, aga ei olda ametnikuga nagu inimene inimesega isegi asutuse sees? Üritatakse võimalikult paljudele tööd pakkuda? Milleks? Miks on vaja nii palju seadusi ja ametnikke?
Mis on see hea külg
Minu arvates võiks iga inimene kuuluda kuhugi erakonda vm poliitilisse rühmitusse, kui vähegi soovib. Siis me teame, et kellega on tegemist ning kui palju teda ehk peab veenma ja millest lähtuma, et ka tema saaks aru: see töö, mis ta teeb on just sellisena vajalik. Hea suhtlemise aluseks on igale inimesele organisatsioonis selgitamine, et miks on just nii vaja teha. Kui ametnik saab aru, et tema töö ja tahe teha erakonnas karjääri lähevad vastuollu, siis peaks ta valima, kumba ta soovib.
Anname inimesele õiguse ise otsustada, sest muidu ta otsustab salaja ning siis me ei tea keegi, miks ta nii teeb. Vabadus toob inimesele ja teistele kasu, küll toovad kahju väärad väärtushinnangud, millest lähtume.
Avalikustumine kui tõekriteerium
Loe seda artiklit ka Delfist
Mis selgub Wikileaksi abil? Selgub, et ei juleta oma tegude taga seista. Jutustatakse palju-palju, aga kardetakse avalikustumist. Tooksin siia Piiblist kirjakoha - Õpetussõnade 10 peatükk salm 19 "Kus on palju sõnu, seal ei puudu üleastumine, aga kes talitseb oma huuli, on mõistlik." Reeglina ei peaks kartma avalikustumist. Välja arvatud erandid, aga reeglina peaks meie tegu või jutt olema vähemalt mittesalajane ehk avaldada pole vaja, aga kui tuleb avalikkuse ette, siis poleks vaja häbeneda ning ei too kaasa olulisi tagajärgi. Kui julged teha, siis vastuta. Muidugi on raske vastutada, aga võta julgus rindu ja vastuta. Oma tegude eest vastutad lõpuks nagunii.
Rääkisin ühe targa inimesega Euroopa tolerantsusest. Ta väitis, et Euroopa on tolerantne. Tähele tasuks panna, et Euroopa kaitseb infot kurjategijate kohta kiivalt ning vestluskaaslane väitis, et salastatus on väga hea. Mina ütlesin, et vaevalt, et Euroopa elanikud väga tolerantsed on – nad lihtsalt ei tee kurjategijatele omakohut või lihtsalt suhtu halvasti, sest nad ei tea, et need inimesed on kurjategijad. Kas inimesed oleksid siis ka kurjategijate suhtes tolerantsed, kui nad teaksid, et nende naaber on kurjategija? Mina väidan, et tolerantsust saab hinnata selle järgi, kui palju keegi teab ja suurest hulgast teadmisest hoolimata ei mõista omakohut või suhtu halvasti.
Minu arvates on tõekriteeriumiks avalikustamine või avalikustumine ja käitumine sellel puhul. Avalikustumine siis juhtum, kus ise ehk ei avalikusta, aga keegi teine avalikustab või juhtub tehniline rike ning info saab avalikuks. Ma arvan, et kui julgeme oma tegusid tunnistada, siis me võime endaga rahul olla.
Kusjuures selle alla läheb ka suurt kära tekitanud nö pressisuukorvistamine. Oleme ausad, kui vaadata minu suvise Delfis ilmunud artikli "Joodikud ja suitsumehed häbiposti" kommentaare, mida oli 200 ning kerge erandiga solvavad, laimavad, mõnitavad, nimekiri pole lõplik, siis ma saan seadusandjast hästi aru, miks sellist seadust tahetakse kehtestada. Mina sain kõvasti naerda neid lugedes, sest need olid nii ajuvabad, aga faktiliselt on selline käitumine karistatav.
Nii et oleme sellise hoiakuga, arvestades, et inimesed on ekslikud, kus info avalikuks tulles me ei pea eriti häbi tundma. Arvaku siis teised mida tahes, sest arvamuse avaldamine on omaette kunst, eriti piiratud info ühiskonnas.
Mis selgub Wikileaksi abil? Selgub, et ei juleta oma tegude taga seista. Jutustatakse palju-palju, aga kardetakse avalikustumist. Tooksin siia Piiblist kirjakoha - Õpetussõnade 10 peatükk salm 19 "Kus on palju sõnu, seal ei puudu üleastumine, aga kes talitseb oma huuli, on mõistlik." Reeglina ei peaks kartma avalikustumist. Välja arvatud erandid, aga reeglina peaks meie tegu või jutt olema vähemalt mittesalajane ehk avaldada pole vaja, aga kui tuleb avalikkuse ette, siis poleks vaja häbeneda ning ei too kaasa olulisi tagajärgi. Kui julged teha, siis vastuta. Muidugi on raske vastutada, aga võta julgus rindu ja vastuta. Oma tegude eest vastutad lõpuks nagunii.
Rääkisin ühe targa inimesega Euroopa tolerantsusest. Ta väitis, et Euroopa on tolerantne. Tähele tasuks panna, et Euroopa kaitseb infot kurjategijate kohta kiivalt ning vestluskaaslane väitis, et salastatus on väga hea. Mina ütlesin, et vaevalt, et Euroopa elanikud väga tolerantsed on – nad lihtsalt ei tee kurjategijatele omakohut või lihtsalt suhtu halvasti, sest nad ei tea, et need inimesed on kurjategijad. Kas inimesed oleksid siis ka kurjategijate suhtes tolerantsed, kui nad teaksid, et nende naaber on kurjategija? Mina väidan, et tolerantsust saab hinnata selle järgi, kui palju keegi teab ja suurest hulgast teadmisest hoolimata ei mõista omakohut või suhtu halvasti.
Minu arvates on tõekriteeriumiks avalikustamine või avalikustumine ja käitumine sellel puhul. Avalikustumine siis juhtum, kus ise ehk ei avalikusta, aga keegi teine avalikustab või juhtub tehniline rike ning info saab avalikuks. Ma arvan, et kui julgeme oma tegusid tunnistada, siis me võime endaga rahul olla.
Kusjuures selle alla läheb ka suurt kära tekitanud nö pressisuukorvistamine. Oleme ausad, kui vaadata minu suvise Delfis ilmunud artikli "Joodikud ja suitsumehed häbiposti" kommentaare, mida oli 200 ning kerge erandiga solvavad, laimavad, mõnitavad, nimekiri pole lõplik, siis ma saan seadusandjast hästi aru, miks sellist seadust tahetakse kehtestada. Mina sain kõvasti naerda neid lugedes, sest need olid nii ajuvabad, aga faktiliselt on selline käitumine karistatav.
Nii et oleme sellise hoiakuga, arvestades, et inimesed on ekslikud, kus info avalikuks tulles me ei pea eriti häbi tundma. Arvaku siis teised mida tahes, sest arvamuse avaldamine on omaette kunst, eriti piiratud info ühiskonnas.
Ebaseaduslik rahastamine
Riigikogu vabastas erakondade ebaseadusliku rahastamise karistusest.
Huvitav, kas see dekriminaliseerimine vabastab nüüd kristlased st Erakonna Eesti Kristlikud Demokraadid ka karistusest? Kristlased võtsid ju laenu ainult, st avaliku kohustusega tagasi maksta ning said jõhkralt peksa. Said trahvi osaliselt tingimisi täitmisega.
Nüüd dekriminaliseeriti suisa annetuste vastu võtmine, nii et peaks ka selle avaliku laenu võtmise üle vaatama ning selle konkreetse juhtumi üle vaatama.
Laenu on õigus võtta
Meenutan, et laenu on õigus võtta, aga vaid krediidiasutustelt (reeglina pangad), st üks eraettevõtlusala on seatud eelisseisu teise ala ees tagamata samas, et krediidiasutus ei püüaks erakonda enda mütsi alla tõmmata.
Kontrollimehhanism on ikkagi sama
Pangal on ka lihtsam kanda laen maha, st anda varjatud annetust, kui väikeettevõttel, sest väikeettevõte läheb pankrotti, pank mitte. Nii lihtsalt vähemalt mitte.
Finantsinspektsioon pankade puhul ei saa ka vahele astuda rohkem kui maksuamet, sest kedagi petetud pole - tehingud kõik avalikud ja tehtud vastavalt ettevõtlusloogikale. Nii et pole mingit alust eelistada panku teistele ettevõtetele.
Liikmemaksed ei kata kulusid
Võib julgelt väita, et ühelgi erakonnal ei piisa liikmemaksudest ja eraisiku annetustest, et katta oma tegevuskulusid sh valimiskulusid. Seda on ka tunnistanud üks Riigikogu erakond avalikult uudistes.
Seega võib oletada, et Riigikogu erakondadel on liikmemaksude vähese mahu tõttu kalduvus kaasata annetuslikku raha eraettevõtlusest.
Ettevõtjad võiksid ikka annetada
Mina arvan, et parema läbipaistvuse tagab just ettevõtjate võimalus erakonda avalikult rahastada. Prokuratuur ja KaPo saavad kontrollida, kas on varasemas või hilisemas tegevuses korruptsiooni. Nagunii peavad nad seda tegema. On ka teinud, seesama Eesti Kristlike Demokraatide kohtukaasus. Samuti näitab prokuratuuri vahvaid võitlusi, kus kaasused poliitikute, nt Rahumägi, Antropov, suhtes lõpetati inimlikult võttes kummalistel asjaoludel. Jah, prokuratuur võitleb korruptsiooniga.
Mitmeid sarnasusi
Muidugi meenub sellise tegevusega Tallinna MuPo vaprad võitlused pätitegemistega, nt Savisaare juhtum. Ma ei tea miks, aga kuidagi sarnased tunduvad prokuratuuri, KaPo ja MuPo võitlused.
Samuti tundub see sarnane juhtumiga, kus tehakse salajasi otsuseid ja kardetakse nende avalikuks tulemist. Me ei saa endiselt hinnata salajaste rahastamiste tulemusi, sest me ei tea, kas rahastamisigi üldse on olnud.
Lõppkokkuvõttes teevad Riigikogu erakonnad just ja vaid endale seadusi, et keegi teine ei pääseks meepoti kallale. Ei kohaliku ega riikliku meepoti kallale. Rahva raha peetakse enda omaks ning see annab minule mõista, et Riigikogu erakonnad ei ole ausad.
Huvitav, kas see dekriminaliseerimine vabastab nüüd kristlased st Erakonna Eesti Kristlikud Demokraadid ka karistusest? Kristlased võtsid ju laenu ainult, st avaliku kohustusega tagasi maksta ning said jõhkralt peksa. Said trahvi osaliselt tingimisi täitmisega.
Nüüd dekriminaliseeriti suisa annetuste vastu võtmine, nii et peaks ka selle avaliku laenu võtmise üle vaatama ning selle konkreetse juhtumi üle vaatama.
Laenu on õigus võtta
Meenutan, et laenu on õigus võtta, aga vaid krediidiasutustelt (reeglina pangad), st üks eraettevõtlusala on seatud eelisseisu teise ala ees tagamata samas, et krediidiasutus ei püüaks erakonda enda mütsi alla tõmmata.
Kontrollimehhanism on ikkagi sama
Pangal on ka lihtsam kanda laen maha, st anda varjatud annetust, kui väikeettevõttel, sest väikeettevõte läheb pankrotti, pank mitte. Nii lihtsalt vähemalt mitte.
Finantsinspektsioon pankade puhul ei saa ka vahele astuda rohkem kui maksuamet, sest kedagi petetud pole - tehingud kõik avalikud ja tehtud vastavalt ettevõtlusloogikale. Nii et pole mingit alust eelistada panku teistele ettevõtetele.
Liikmemaksed ei kata kulusid
Võib julgelt väita, et ühelgi erakonnal ei piisa liikmemaksudest ja eraisiku annetustest, et katta oma tegevuskulusid sh valimiskulusid. Seda on ka tunnistanud üks Riigikogu erakond avalikult uudistes.
Seega võib oletada, et Riigikogu erakondadel on liikmemaksude vähese mahu tõttu kalduvus kaasata annetuslikku raha eraettevõtlusest.
Ettevõtjad võiksid ikka annetada
Mina arvan, et parema läbipaistvuse tagab just ettevõtjate võimalus erakonda avalikult rahastada. Prokuratuur ja KaPo saavad kontrollida, kas on varasemas või hilisemas tegevuses korruptsiooni. Nagunii peavad nad seda tegema. On ka teinud, seesama Eesti Kristlike Demokraatide kohtukaasus. Samuti näitab prokuratuuri vahvaid võitlusi, kus kaasused poliitikute, nt Rahumägi, Antropov, suhtes lõpetati inimlikult võttes kummalistel asjaoludel. Jah, prokuratuur võitleb korruptsiooniga.
Mitmeid sarnasusi
Muidugi meenub sellise tegevusega Tallinna MuPo vaprad võitlused pätitegemistega, nt Savisaare juhtum. Ma ei tea miks, aga kuidagi sarnased tunduvad prokuratuuri, KaPo ja MuPo võitlused.
Samuti tundub see sarnane juhtumiga, kus tehakse salajasi otsuseid ja kardetakse nende avalikuks tulemist. Me ei saa endiselt hinnata salajaste rahastamiste tulemusi, sest me ei tea, kas rahastamisigi üldse on olnud.
Lõppkokkuvõttes teevad Riigikogu erakonnad just ja vaid endale seadusi, et keegi teine ei pääseks meepoti kallale. Ei kohaliku ega riikliku meepoti kallale. Rahva raha peetakse enda omaks ning see annab minule mõista, et Riigikogu erakonnad ei ole ausad.
20. nov 2010
ERR teenib tõesti kõrgeimat võimu
Artikkel ilmus ka Delfis
See pole mingi saladus, et meie nn mainstream (ehk loetuim) ajakirjandus, toetab valdavalt vaid edukaid. Neid ei huvita mõtted, vaid pigem edukus ning siis alles mõtted.
Erakapitalil põhinevaid meediakanaleid vabandab mingilgi määral, et kui neid ei tarbita, pole reklaamitulu ning pole ka elu. Samas rahvusringhääling põhineb rahvuskapitalil ehk iga meie inimese maksukroonil ning lisaks veel erameedia toetustel - 100 miljonit telekanali pealt. Erameediat kooritakse seetõttu, et ta ei näitaks reklaame ning kuna ERR ei võitle reklaamitulu pärast, siis pole ka nii elutähtis näidata vaid vapraid ja edukaid.
Tegelikkuses me näeme ERRis vaid vapraid ja edukaid, eelkõige edukaid, aga meenutades eelmisi Riigikogu valimisi, siis ka vaprat – Rohelisi. Teisi vapraid eriti ei mainitud. Poliitiliselt lastakse areenile vaid edukad. Kusjuures, kui kunagi võis edukaks pidada erakonda, kes on Riigikokku valitud, siis nüüd ei saa sedagi enam: viimastes Foorumites on piltlikult esindatud Edgar, Sven, Mart ja Andrus. Kus on Juhan? Kus on Marek? Ei tea. Üks Juhan oli põllupidajate esindajana esindatud, aga mitte otseselt Juhanina, samas tõesti, kord oli Marek suisa esindatud. Muidu Juhan-Marekil sel hooajal nagu polekski enam sõnaõigust.
Siin saab öelda, et ERR lähtub vaid edust, mitte mõtetest. Edgar ja Andrus, kelle vahel käib põhiline kemplus, ajasid vägagi erinevaid mõtteid, vastandlikke. Nii et mõtteid lasti sisse küll. Aga kelle mõtteid? Edukate, nende, keda oletatakse, et valitakse ka kevadel Riigikokku (ERRi ellujäämist otsustama).
Mind huvitab, et kas ERR saab aru, et kes on tema leivaisa, aga nähes ERRi käitumist ning rahva päris olulist rahulolematust, siis ERR saab vägagi hästi aru, kes talle leiba annab – Riigikogulased.
ERR on juba ammu aru saanud, et kõrgeima võimu kandja Eestis senise kautsion-künnise süsteemi jätkumisel on Riigikogu ning neid teenides ta teenib tõesti kõrgeima võimu kandjat.
See pole mingi saladus, et meie nn mainstream (ehk loetuim) ajakirjandus, toetab valdavalt vaid edukaid. Neid ei huvita mõtted, vaid pigem edukus ning siis alles mõtted.
Erakapitalil põhinevaid meediakanaleid vabandab mingilgi määral, et kui neid ei tarbita, pole reklaamitulu ning pole ka elu. Samas rahvusringhääling põhineb rahvuskapitalil ehk iga meie inimese maksukroonil ning lisaks veel erameedia toetustel - 100 miljonit telekanali pealt. Erameediat kooritakse seetõttu, et ta ei näitaks reklaame ning kuna ERR ei võitle reklaamitulu pärast, siis pole ka nii elutähtis näidata vaid vapraid ja edukaid.
Tegelikkuses me näeme ERRis vaid vapraid ja edukaid, eelkõige edukaid, aga meenutades eelmisi Riigikogu valimisi, siis ka vaprat – Rohelisi. Teisi vapraid eriti ei mainitud. Poliitiliselt lastakse areenile vaid edukad. Kusjuures, kui kunagi võis edukaks pidada erakonda, kes on Riigikokku valitud, siis nüüd ei saa sedagi enam: viimastes Foorumites on piltlikult esindatud Edgar, Sven, Mart ja Andrus. Kus on Juhan? Kus on Marek? Ei tea. Üks Juhan oli põllupidajate esindajana esindatud, aga mitte otseselt Juhanina, samas tõesti, kord oli Marek suisa esindatud. Muidu Juhan-Marekil sel hooajal nagu polekski enam sõnaõigust.
Siin saab öelda, et ERR lähtub vaid edust, mitte mõtetest. Edgar ja Andrus, kelle vahel käib põhiline kemplus, ajasid vägagi erinevaid mõtteid, vastandlikke. Nii et mõtteid lasti sisse küll. Aga kelle mõtteid? Edukate, nende, keda oletatakse, et valitakse ka kevadel Riigikokku (ERRi ellujäämist otsustama).
Mind huvitab, et kas ERR saab aru, et kes on tema leivaisa, aga nähes ERRi käitumist ning rahva päris olulist rahulolematust, siis ERR saab vägagi hästi aru, kes talle leiba annab – Riigikogulased.
ERR on juba ammu aru saanud, et kõrgeima võimu kandja Eestis senise kautsion-künnise süsteemi jätkumisel on Riigikogu ning neid teenides ta teenib tõesti kõrgeima võimu kandjat.
26. sept 2010
Riik, kas töötad pankadele suisa tasuta?
Tänan kõiki lugejaid kaasaelamise eest minu Delfis avaldatud artiklile. Avaldan artikli nüüd algkujul siin samuti:
Päris mitmed meist on käinud riigiametites (aga ka KOVs, edaspidi riik) riigilõivu tasumas. Riigilõivu tasumisel me oleme puutunud kokku olukorraga, kus tasume lisaks veel pangateenustasusid. Aeg-ajalt selgub, et mõnes ametiasutuses ei saa üldse Eesti kroonides maksta, sularahas, teisal võetakse vastu piiratud summas sularahamakseid ning suuremad summad tuleb tasuda ülekandega või pangakaardiga. Senini olen kohanud vaid üht asutust Politsei- ja Piirivalveameti KMA-d, kus saab ka sularahas tasuda kogu summa.
Antud arvamust ajendas mind kirjutama muuseas meie vabariigi Õiguskantsleri Indrek Tederi vastus minule asjas, kus tõstatasin küsimuse ühes ametis riigilõivu tasumisel kehtivate pangateenustasude kohta. Ta vastas minu kaebusele kirjaga 15.07.2010 Nr 7-4/091924/1004311. Käesolevas kirjas ma ei nimeta ameti nime, sest sel pole otseselt tähtsust, vastuskirjast saab täpsemalt vaadata. Samuti olen muutnud ära teiste asutuste nimed. Kasutan ka lõike tema vastusest minule. Vabandan juba ette, kui kogemata eksin tsiteerimisreegli vastu.
Natuke tausta
Tasudes riigilõivu ülekandega tuleb tõenäoliselt tasuda täiendavalt teenustasu. Peame meeles, et nii mõneski asutuses vaid ülekandega saabki tasuda. Võime ju väita, et pangad võimaldavad ka tasuta makseid, aga seal taga on kuumaksed, mis on siis kohustuslikud. Tsiteerin: "Kõikides xxx-s on ... saadud teabe järgi võimalik kohapeal tasuda riigilõivu ka internetipanga teel. Sellel otstarbel on nt xxx-s 2 üldkasutuses olevat ID-kaardi lugejaga varustatud arvutit. Ligipääs on loodud kaheksale internetipanga keskkonnale /-/ Täiendavat teenustasu internetipanga kasutamise eest xxx-le maksma ei pea". Ma tänan ametit selle eest, et ta on loonud vastavad internetitöökohad, see on mugav. Kas ma pean tõesti minema, seisma meeletu aja ära, saama teada riigilõivu summa ning siis minema seda maksma ja pärast uuesti minema, võtma numbri ning näitama, et riigilõiv on tasutud? Või peaks maksma riigilõivu hoopis enne ära, kui minna asju ajama? Ka võimalus, aga inimesena eelistan maksta alles siis, kui tulemust juba näen.
Asjad käivad nii
Mis on aga huvitav: tasudes pangakaardiga tuleb tasuda erinevalt sõltuvalt pangast, Õiguskantsler selgitas välja: "nt ühe panga deebetkaardiga maksmisel 3 krooni, teise panga deebetkaardiga maksmisel 9 krooni (teiste pankade deebetkaardiga maksmise korral võivad hinnad olla erinevad). Samuti võtab xxx suuremaid kui 100 krooniseid sularahamakseid vastu kolmas pank või üks kindlustusmaakler. Selle eest võetakse teenustasu 30 krooni." Ja miks tuleb tasuda pangale? Seetõttu, kallid lugejad, et "Nimelt täidetakse pangakaardi abil tehtav maksekorraldus krediidiasutuse ja maksja vahelise võlaõigusliku lepingu alusel. Täpsemalt on tegemist VÕS §-s 709 lõikes 1 määratletud makseteenuse lepinguga, st lepinguga, millega makseteenuse pakkuja (kelleks on üldjuhul krediidiasutus) kohustub tegema maksja korraldusel makseasutuste ja e-raha asutuste seaduses nimetatud maksetehinguid1, makseteenuse pakkuja klient aga maksma selle eest tasu. Ka VÕS § 725 lg 6 sätestab, et maksekorralduse täitmisel peab maksja tasuma tema makseteenuse pakkuja poolt nõutavad tasud." ning "Eelnimetatud teenustasud laekuvad kõik vahetult pankadele, need on kehtestatud vastavalt pankade hinnakirjale ning xxx teenustasu riigilõivu maksmise eest ei saa."
Sularahavedu (meie valitsuse määrusega määratud Raha ja väärtpaberite veo kord ), mida meie ametid peavad tegema, on kulukas. Vajalik on turvatöötaja juuresolek ning turvatöötajaks lihtsalt lepingu sõlmimise või käskkirjaga (vt Avaliku teenistuse seadust), ei saa. Samuti on sularahavedu ohtlikum, sest turvatöötaja tervis võib ohtu sattuda.
Nii et me oleme olukorras, kus ametid sularaha vastuvõtmisel seavad ohtu inimese elu. See on riigilõivu sees. Samas ülekandel ning kaardimaksel ametid ei sea otseselt ohtu kellegi elu, aga selle ohutuse eest peavad tasuma kliendid täiendavalt teenustasu ehk ülekanded ei ole riigilõivu sees. Ühel puhul tasudes on tasumistasu riigilõivu sees, teisel puhul mitte. Saaks aru, kui tuleks maksma mingi erilise Eestis vähelevinud kaardiga.
Riik teeb tasuta tööd?!
Kaardimaksed võtab vastu ameti enda töötaja. Kellele teenustasuraha läheb? Pangale. Kes võtab teenustasu vastu ehk vahendab teenustasu? Amet. Amet, kes korjab riigilõivu. Miks amet vahendab seda teenustasu? Kas nad vahendavad seda tasuta? Kui tasuta, siis miks? Kas ametid saavad teenustasude vahendamise eest tasu? Nad ju peavad juhendama ja olema kannatlikud, kui tekivad tehnilised tõrked ning saavad ka klientide käest pahandada. Ja nagu mainis Õiguskantsler panga õiguse kohta, nii on ka ametil õigus saada tasu "Ka VÕS § 28 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul eeldatakse, et need on tasulised." Minu teada on sellised lepingud eraõiguslikud, mitte haldusõiguslikud, kus on ka hüvitis vaeva eest ettenähtud. Kui nad nüüd saavad tasu, siis... meie ametid saavad tasu selle eest, et nad meile täiendavaid kulutusi peale panevad, inimesi ohtu seavad. Nii et ühelt või teiselt poolt vaadates on asi minu arvates probleemne.
Inimesed jt on riigile tülikas element
Jääb mulje, nagu oleks ametitele riigilõivustatud toimingute tegemine vastumeelne, et nad iga hinna eest üritavad täiendavaid kulutusi kliendi kaelale jätta. Meenutan, et riik on ise need riigilõivu määrad kehtestanud ning antud toimingud riigilõivustanud. Mina isiklikult ei ole enne näinud, et auto minult nõuaks juhiluba või eksamite tegemist, samuti, et riigipiir minult nõuaks isikutunnistust, ikka on need teised inimesed olnud, kes neid dokuente, protseduure nõuavad. Seda erinevalt toidust, ilma milleta ma elada ei saa ning ometi toidupoed ei võta minult teenustasu toidu ostmisel, kuigi ma ilma toiduta elada ei saa. Riik on kehtestanud kunstlikud riigilõivustatud toimingud ilma milleta saaks ka hakkama ja nöörib sajaga, samas kui erasektor on aitab elada ning tuleb kliendile igati vastu. Valgemaid ja mustemaid lambaid on mõlemal poolel.
Kuidas edasi?
Ma teen ettepaneku, et riigilõiv ikka sisaldaks endas kõiki toiminguid, nagu ütleb ka riigilõivuseadus § 4 lg 1 Riigilõivumäär kehtestatakse lähtuvalt toimingu tegemisega kaasnevatest kuludest (kulupõhimõte) ning kui sellest jääb väheks, siis lg 2 toimingu eesmärgist, sellest saadavast hüvest ja kaalukast avalikust huvist, eelkõige sotsiaal- ja majanduspoliitilistest kaalutlustest lähtuvalt võib riigilõivumäära kehtestada kulupõhimõttest erinevalt. Teenustasud on minu arvates lahutamatud osad riigilõivu tasumisel, seda eriti olukorras, kus sularahas makset teha ei õnnestu või sularahavedu on isegi kulukas.
Riigil õnnestuks teha hanked ning saada makseterminalid just erasektori moodi kasutamiseks, ma arvan väga odavate teenustasudega võrreldes erasektoriga. Kes see pankadest ikka tahab sellisest lepingust ilma jääda?
On enne seadusi muudetud, saab ka nüüd muuta, et asjad oleksid aetud hästi.
Ootan arvamusi/ettepanekuid, kuidas asju ajada ning mida ette võtta.
Päris mitmed meist on käinud riigiametites (aga ka KOVs, edaspidi riik) riigilõivu tasumas. Riigilõivu tasumisel me oleme puutunud kokku olukorraga, kus tasume lisaks veel pangateenustasusid. Aeg-ajalt selgub, et mõnes ametiasutuses ei saa üldse Eesti kroonides maksta, sularahas, teisal võetakse vastu piiratud summas sularahamakseid ning suuremad summad tuleb tasuda ülekandega või pangakaardiga. Senini olen kohanud vaid üht asutust Politsei- ja Piirivalveameti KMA-d, kus saab ka sularahas tasuda kogu summa.
Antud arvamust ajendas mind kirjutama muuseas meie vabariigi Õiguskantsleri Indrek Tederi vastus minule asjas, kus tõstatasin küsimuse ühes ametis riigilõivu tasumisel kehtivate pangateenustasude kohta. Ta vastas minu kaebusele kirjaga 15.07.2010 Nr 7-4/091924/1004311. Käesolevas kirjas ma ei nimeta ameti nime, sest sel pole otseselt tähtsust, vastuskirjast saab täpsemalt vaadata. Samuti olen muutnud ära teiste asutuste nimed. Kasutan ka lõike tema vastusest minule. Vabandan juba ette, kui kogemata eksin tsiteerimisreegli vastu.
Natuke tausta
Tasudes riigilõivu ülekandega tuleb tõenäoliselt tasuda täiendavalt teenustasu. Peame meeles, et nii mõneski asutuses vaid ülekandega saabki tasuda. Võime ju väita, et pangad võimaldavad ka tasuta makseid, aga seal taga on kuumaksed, mis on siis kohustuslikud. Tsiteerin: "Kõikides xxx-s on ... saadud teabe järgi võimalik kohapeal tasuda riigilõivu ka internetipanga teel. Sellel otstarbel on nt xxx-s 2 üldkasutuses olevat ID-kaardi lugejaga varustatud arvutit. Ligipääs on loodud kaheksale internetipanga keskkonnale /-/ Täiendavat teenustasu internetipanga kasutamise eest xxx-le maksma ei pea". Ma tänan ametit selle eest, et ta on loonud vastavad internetitöökohad, see on mugav. Kas ma pean tõesti minema, seisma meeletu aja ära, saama teada riigilõivu summa ning siis minema seda maksma ja pärast uuesti minema, võtma numbri ning näitama, et riigilõiv on tasutud? Või peaks maksma riigilõivu hoopis enne ära, kui minna asju ajama? Ka võimalus, aga inimesena eelistan maksta alles siis, kui tulemust juba näen.
Asjad käivad nii
Mis on aga huvitav: tasudes pangakaardiga tuleb tasuda erinevalt sõltuvalt pangast, Õiguskantsler selgitas välja: "nt ühe panga deebetkaardiga maksmisel 3 krooni, teise panga deebetkaardiga maksmisel 9 krooni (teiste pankade deebetkaardiga maksmise korral võivad hinnad olla erinevad). Samuti võtab xxx suuremaid kui 100 krooniseid sularahamakseid vastu kolmas pank või üks kindlustusmaakler. Selle eest võetakse teenustasu 30 krooni." Ja miks tuleb tasuda pangale? Seetõttu, kallid lugejad, et "Nimelt täidetakse pangakaardi abil tehtav maksekorraldus krediidiasutuse ja maksja vahelise võlaõigusliku lepingu alusel. Täpsemalt on tegemist VÕS §-s 709 lõikes 1 määratletud makseteenuse lepinguga, st lepinguga, millega makseteenuse pakkuja (kelleks on üldjuhul krediidiasutus) kohustub tegema maksja korraldusel makseasutuste ja e-raha asutuste seaduses nimetatud maksetehinguid1, makseteenuse pakkuja klient aga maksma selle eest tasu. Ka VÕS § 725 lg 6 sätestab, et maksekorralduse täitmisel peab maksja tasuma tema makseteenuse pakkuja poolt nõutavad tasud." ning "Eelnimetatud teenustasud laekuvad kõik vahetult pankadele, need on kehtestatud vastavalt pankade hinnakirjale ning xxx teenustasu riigilõivu maksmise eest ei saa."
Sularahavedu (meie valitsuse määrusega määratud Raha ja väärtpaberite veo kord ), mida meie ametid peavad tegema, on kulukas. Vajalik on turvatöötaja juuresolek ning turvatöötajaks lihtsalt lepingu sõlmimise või käskkirjaga (vt Avaliku teenistuse seadust), ei saa. Samuti on sularahavedu ohtlikum, sest turvatöötaja tervis võib ohtu sattuda.
Nii et me oleme olukorras, kus ametid sularaha vastuvõtmisel seavad ohtu inimese elu. See on riigilõivu sees. Samas ülekandel ning kaardimaksel ametid ei sea otseselt ohtu kellegi elu, aga selle ohutuse eest peavad tasuma kliendid täiendavalt teenustasu ehk ülekanded ei ole riigilõivu sees. Ühel puhul tasudes on tasumistasu riigilõivu sees, teisel puhul mitte. Saaks aru, kui tuleks maksma mingi erilise Eestis vähelevinud kaardiga.
Riik teeb tasuta tööd?!
Kaardimaksed võtab vastu ameti enda töötaja. Kellele teenustasuraha läheb? Pangale. Kes võtab teenustasu vastu ehk vahendab teenustasu? Amet. Amet, kes korjab riigilõivu. Miks amet vahendab seda teenustasu? Kas nad vahendavad seda tasuta? Kui tasuta, siis miks? Kas ametid saavad teenustasude vahendamise eest tasu? Nad ju peavad juhendama ja olema kannatlikud, kui tekivad tehnilised tõrked ning saavad ka klientide käest pahandada. Ja nagu mainis Õiguskantsler panga õiguse kohta, nii on ka ametil õigus saada tasu "Ka VÕS § 28 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul eeldatakse, et need on tasulised." Minu teada on sellised lepingud eraõiguslikud, mitte haldusõiguslikud, kus on ka hüvitis vaeva eest ettenähtud. Kui nad nüüd saavad tasu, siis... meie ametid saavad tasu selle eest, et nad meile täiendavaid kulutusi peale panevad, inimesi ohtu seavad. Nii et ühelt või teiselt poolt vaadates on asi minu arvates probleemne.
Inimesed jt on riigile tülikas element
Jääb mulje, nagu oleks ametitele riigilõivustatud toimingute tegemine vastumeelne, et nad iga hinna eest üritavad täiendavaid kulutusi kliendi kaelale jätta. Meenutan, et riik on ise need riigilõivu määrad kehtestanud ning antud toimingud riigilõivustanud. Mina isiklikult ei ole enne näinud, et auto minult nõuaks juhiluba või eksamite tegemist, samuti, et riigipiir minult nõuaks isikutunnistust, ikka on need teised inimesed olnud, kes neid dokuente, protseduure nõuavad. Seda erinevalt toidust, ilma milleta ma elada ei saa ning ometi toidupoed ei võta minult teenustasu toidu ostmisel, kuigi ma ilma toiduta elada ei saa. Riik on kehtestanud kunstlikud riigilõivustatud toimingud ilma milleta saaks ka hakkama ja nöörib sajaga, samas kui erasektor on aitab elada ning tuleb kliendile igati vastu. Valgemaid ja mustemaid lambaid on mõlemal poolel.
Kuidas edasi?
Ma teen ettepaneku, et riigilõiv ikka sisaldaks endas kõiki toiminguid, nagu ütleb ka riigilõivuseadus § 4 lg 1 Riigilõivumäär kehtestatakse lähtuvalt toimingu tegemisega kaasnevatest kuludest (kulupõhimõte) ning kui sellest jääb väheks, siis lg 2 toimingu eesmärgist, sellest saadavast hüvest ja kaalukast avalikust huvist, eelkõige sotsiaal- ja majanduspoliitilistest kaalutlustest lähtuvalt võib riigilõivumäära kehtestada kulupõhimõttest erinevalt. Teenustasud on minu arvates lahutamatud osad riigilõivu tasumisel, seda eriti olukorras, kus sularahas makset teha ei õnnestu või sularahavedu on isegi kulukas.
Riigil õnnestuks teha hanked ning saada makseterminalid just erasektori moodi kasutamiseks, ma arvan väga odavate teenustasudega võrreldes erasektoriga. Kes see pankadest ikka tahab sellisest lepingust ilma jääda?
On enne seadusi muudetud, saab ka nüüd muuta, et asjad oleksid aetud hästi.
Ootan arvamusi/ettepanekuid, kuidas asju ajada ning mida ette võtta.
30. juuli 2010
Alkohol ja tubakas hoidku end muust kaubast eemale
Paljudele on jäänud mulje, nagu alkohol-tubakas on normaalne igapäevane toode, mis ei kahjusta mitte kedagi. Kõik saavad sellest kasu. Alkohol-tubakas on otsekui päästenöör, mis päästab väikesed kauplused, aga ka suured, pankrotist nagu imeväel (joodikuid ju ikka leidub, aga sellest kõvasti ei räägi praegu, sest muidu peetakse ehk mindki joodikuks). Seetõttu võtab alkohol aina suurenevaid pindu ning aktsiise, sest ühelt poolt me päästame kaupluse ning teiselt poolt riigi.
Mina arvan, et see päästenöör kerib end vägagi jõhkralt ümber tarbija kaela, seob end nagu võluväel puuoksa külge, millel tarbija istub ning viskab tarbija oksalt alla...
Me kahjuks ei saa sellest aru. Liiga palju on Eestis inimesi, kes on justnimelt sellised tarbijad, nagu ma varem mainisin. Neile see nöör meeldib, kena selline, no kindel vähemalt.
Meil on vaja tekitada arusaam, et alkohol-tubakas, need pole sellised kaubad, mis on ohutud, vaid just nimelt ohtlikud kaubad. Nõmedad vähemalt. Nendest kaupadest saavad kasu tänasel päeval vaid lülid, mis viivad selle kauba tarbijani. Tarbija juba... no vaata ülalt.
Ma ei taha siinjuures vastandada kaupmehi tarbijatele, aga kaupmehed on oma käitumisega selle minu arvates ise esile toonud. Kui aga oleks kõik korras, siis ma vaevalt sellist juttu üldse kirjutaksin.
Ma igaks juhuks mainin ära, et mu käsitlus ei kaasa erandjuhtumeid, kus tõesti on tegemist viinakompresside, erandlikuma sündmuse jms-ga, millest iga normaalne inimene saab aru. Selleks, et neis toodetes tekitada vastikust, tuleks teha reegel, kus alkoholi-tubaka müügitulust (tavakeeles käive) ei tohiks katta muid kulusid, kui vaid neid, mis kaasnevad konkreetselt nende toodete müügiga. Ülejäänud kulud peavad olema kaetud ohutute kaupade müügist. Nii et alkoholi-tubaka müük peab saama väga tulusaks tavatoodete hinnakorrektuuri (kas siis üles või alla, näitab elu) arvel, et inimesed saaksid aru – alkohol-tubakas ei too tarbijale mitte mingit kasu. Kuna tegemist on alkoholi puhul aeg-ajalt ka nö kasuliku tarbimisega, siis sellest 1 % võiks minna ka teiste kulude katteks. Reeglina aga ei tohiks alkoholist teisi kulusid katta. Muidu jääb edaspidigi ekslik mulje, nagu alkohol-tubakas oleks päästja ning päästaks lisaks riigile ka lihtinimese toidukorvi. Selline suhtumine peab muutuma, sest alkoholi-tubakat ei tohi õilistada.
Isiklikult arvan, et nii mõnigi suurkaupluski paneks uksed kinni, sest madala hinnaga müüki saab teha vaid piiratud ulatuses, nii et kasumisse jõuaks. Ülejäänud peavad hakkama hinda tõstma ning teenima mingi lisaväärtuse pealt – lähedus, väiksus nt omakülapood vms. Samas teisalt see kaotaks käärid suurte ja väikeste kaupluste vahel, kaotaks olukorra, kus väikesed kauplused ostavad oma kauba suurtest. Hinnad ühtlustuksid. Töötajaid oleks vähem vaja, sest poleks põhjust kauplust lahti hoida. Töötajad saaksid puhata ning ei oleks väsinud, ei peaks jooma ega suitsetama tööst tulnud ülepinge pärast.
Saavad tekkinud vabast ajast keskenduda oma perele, ise asju sisse teha ning seeläbi väheneksid mõttetud kulutused. Saaks tegeleda väikeettevõtlusega isegi. See pole nii raske, võtta ning teha natuke midagi kõrvalt. Ettevõtlus pole suured hooned, tehased, bürood. Meie riik ei ole nii rikas, et suudaksime ja peaksime ülal pidama nt lasteaedu aga ka koolide pikapäevarühmi ning politsei lasteosakondi puhtalt selle pärast, et vanematel pole aega oma lastega tegeleda, või ei viitsiks.
Soovin meile kõigile mõistlikkust ning kui me pole selliste lahendustega nõus, siis mõelgem – ehk peaks lausa narkootikumid – kanepi, heroiini, kokaiini jms samuti kauplustesse lubama – saaks ju veel suuremat kasumit, toiduhinnad veelgi väheneksid, kauplused saaksid veel kauem avatud olla jne jne
Mina arvan, et see päästenöör kerib end vägagi jõhkralt ümber tarbija kaela, seob end nagu võluväel puuoksa külge, millel tarbija istub ning viskab tarbija oksalt alla...
Me kahjuks ei saa sellest aru. Liiga palju on Eestis inimesi, kes on justnimelt sellised tarbijad, nagu ma varem mainisin. Neile see nöör meeldib, kena selline, no kindel vähemalt.
Meil on vaja tekitada arusaam, et alkohol-tubakas, need pole sellised kaubad, mis on ohutud, vaid just nimelt ohtlikud kaubad. Nõmedad vähemalt. Nendest kaupadest saavad kasu tänasel päeval vaid lülid, mis viivad selle kauba tarbijani. Tarbija juba... no vaata ülalt.
Ma ei taha siinjuures vastandada kaupmehi tarbijatele, aga kaupmehed on oma käitumisega selle minu arvates ise esile toonud. Kui aga oleks kõik korras, siis ma vaevalt sellist juttu üldse kirjutaksin.
Ma igaks juhuks mainin ära, et mu käsitlus ei kaasa erandjuhtumeid, kus tõesti on tegemist viinakompresside, erandlikuma sündmuse jms-ga, millest iga normaalne inimene saab aru. Selleks, et neis toodetes tekitada vastikust, tuleks teha reegel, kus alkoholi-tubaka müügitulust (tavakeeles käive) ei tohiks katta muid kulusid, kui vaid neid, mis kaasnevad konkreetselt nende toodete müügiga. Ülejäänud kulud peavad olema kaetud ohutute kaupade müügist. Nii et alkoholi-tubaka müük peab saama väga tulusaks tavatoodete hinnakorrektuuri (kas siis üles või alla, näitab elu) arvel, et inimesed saaksid aru – alkohol-tubakas ei too tarbijale mitte mingit kasu. Kuna tegemist on alkoholi puhul aeg-ajalt ka nö kasuliku tarbimisega, siis sellest 1 % võiks minna ka teiste kulude katteks. Reeglina aga ei tohiks alkoholist teisi kulusid katta. Muidu jääb edaspidigi ekslik mulje, nagu alkohol-tubakas oleks päästja ning päästaks lisaks riigile ka lihtinimese toidukorvi. Selline suhtumine peab muutuma, sest alkoholi-tubakat ei tohi õilistada.
Isiklikult arvan, et nii mõnigi suurkaupluski paneks uksed kinni, sest madala hinnaga müüki saab teha vaid piiratud ulatuses, nii et kasumisse jõuaks. Ülejäänud peavad hakkama hinda tõstma ning teenima mingi lisaväärtuse pealt – lähedus, väiksus nt omakülapood vms. Samas teisalt see kaotaks käärid suurte ja väikeste kaupluste vahel, kaotaks olukorra, kus väikesed kauplused ostavad oma kauba suurtest. Hinnad ühtlustuksid. Töötajaid oleks vähem vaja, sest poleks põhjust kauplust lahti hoida. Töötajad saaksid puhata ning ei oleks väsinud, ei peaks jooma ega suitsetama tööst tulnud ülepinge pärast.
Saavad tekkinud vabast ajast keskenduda oma perele, ise asju sisse teha ning seeläbi väheneksid mõttetud kulutused. Saaks tegeleda väikeettevõtlusega isegi. See pole nii raske, võtta ning teha natuke midagi kõrvalt. Ettevõtlus pole suured hooned, tehased, bürood. Meie riik ei ole nii rikas, et suudaksime ja peaksime ülal pidama nt lasteaedu aga ka koolide pikapäevarühmi ning politsei lasteosakondi puhtalt selle pärast, et vanematel pole aega oma lastega tegeleda, või ei viitsiks.
Soovin meile kõigile mõistlikkust ning kui me pole selliste lahendustega nõus, siis mõelgem – ehk peaks lausa narkootikumid – kanepi, heroiini, kokaiini jms samuti kauplustesse lubama – saaks ju veel suuremat kasumit, toiduhinnad veelgi väheneksid, kauplused saaksid veel kauem avatud olla jne jne
Mõningaid vastuseid kõmu tekitanud artiklile Delfis
Mind täiega hämmastab, kuidas te, kommenteerijad, kardate teisi eestlasi. Kardate, et teised eestlased peavad teid joodikuteks, kui te ostate kord aastas või paari aasta tagant viinapudeli, et teha viinakompressi või lihtsalt ära juua. Nii halval arvamusel te siis oma kallitest kaastarbijatest oletegi. :D
Igal Eesti kodanikul peab seaduse järgi olema id-kaart (isikutunnistus) alates 15. eluaastast, st ka pensionäridel.
Nii et 18. aastastel, kellele tohib juba alkoholi-tubakat müüa, peab kindlasti olema id-kaart, seda juba nõuab juba olemasolev seadus.
Igal id-kaardil on PIN koodid, piisaks PIN1 koodist, sest see tuvastab isiku.
Välismaalaste üle peetakse käsitsi arvestust isikut tõendava dokumendi alusel.
Nii et teise inimese nime all ei õnnestu mitte kuidagi osta, kui see teine pole just oma dokumendi pin-koodi ära kaotanud, välja lobisenud, või välja temalt seda pekstud. Kuriteo kahtluse korral saab alati ka registrisse panna lisamärke, et ei pruukinud olla tema, uurimine käib vms.
Igal Eesti kodanikul peab seaduse järgi olema id-kaart (isikutunnistus) alates 15. eluaastast, st ka pensionäridel.
Nii et 18. aastastel, kellele tohib juba alkoholi-tubakat müüa, peab kindlasti olema id-kaart, seda juba nõuab juba olemasolev seadus.
Igal id-kaardil on PIN koodid, piisaks PIN1 koodist, sest see tuvastab isiku.
Välismaalaste üle peetakse käsitsi arvestust isikut tõendava dokumendi alusel.
Nii et teise inimese nime all ei õnnestu mitte kuidagi osta, kui see teine pole just oma dokumendi pin-koodi ära kaotanud, välja lobisenud, või välja temalt seda pekstud. Kuriteo kahtluse korral saab alati ka registrisse panna lisamärke, et ei pruukinud olla tema, uurimine käib vms.
29. juuli 2010
Teavitame alkoholi- ning tubakatarbijaid ning teeme agaramad avalikuks
Siin on enam-vähem artikkel, mille saatsin Delfile ning ka nuditult avaldati (aga mulle see sobis) ning sai üllatavalt palju naljakat tagasisidet (mu mõtteid olid neile ka naljakad:D). Muutsin nüüd avaldatud jutus vaid Delfile saadetud kaubamärgid vastavalt XXX ja YYY ning YYY kaupluse vähem identifitseeritavaks. Kes teavad, need teavad, kes ei tea, las elavad rahus. Samuti natuke täiendasin ja struktureerisin ümber, sest artikli autorina olin nii õnnelik, et loo valmis sain, et unustasin ikka väga mõttega läbi lugeda. Delfi tegi tublit tööd.
Aga algne artikkel oli siis umbes selline:
Teavitame alkoholi- ning tubakatarbijaid ning teeme agaramad avalikuks
Mida vähem on haigusi, seda vähem on kulutusi ning nad (inimesed, töötegijad) ise jõuavad ka rohkem tööd teha, mille tagajärjel me muutume konkurentsivõimelisemaks.
Mida vähem on haigusi, seda vähem on kulutusi ning nad (inimesed, töötegijad) ise jõuavad ka rohkem tööd teha, mille tagajärjel me muutume konkurentsivõimelisemaks. Meil on ju teatavasti tunnitöötasu süsteem levinud, kus, kui just väga uimerdis pole, teenib oma töötasu ikkagi välja. Nii et (vähemate haigustega) vähenevad kulutused tervishoiule ning suurenevad inimeste töötasud.
Kulutused tervishoiule Eesti riigis seoses alkoholi ja tubakaraviga, on üldse üks suur naljanumber.
Nii et otseste sõltuvuste raviks kulunud rahast pole mõtet rääkida, sest statistilist viga ei tasu suureks puhuda.
Ma loodan, et me saame alkoholi- ning tubakatarbimisele piiri peale loomulikus korras keelamata kedagi seda müüa ning osta.
Minu arvates aitab selle vastu avalikustamine, pidev nö pinda käimine tarbijale ning müügikohtade vähendamine (sest kaardilugeja spetsiaalselt hankimine on kallis, mis registreerib info nt riiklikusse keskregistrisse, saaks kasutada kaupluste pangakaardilugejaid).
Samuti reklaamide kaotamine. Me ei saa nendest aktsiisidest rikkaks.
Müügikohtade arvu oleks hea vähendada, sest siis on inimesed motiveeritud ja ka sunnitud oma haigust ravima, sest haiguse süvendamine oleks küllalt keerulisem. Nende sõltuvused on ju haigus.
Alkoholi ning tubakamüügil tuleb tuvastada isik ning saata ta e-postiiaadresssile (isikukood@eesti.ee) teade, täpsemalt meenutus, et ta ostis alkoholi või tubakatoote, anda talle teada, millist kahjulikku mõju need tooted tema tervisele omavad ning anda talle teada, kus saab end vastavatest toodetest võõrutada – kust saab alkoholi- või tubakaravi. Selle e-maili ettenäitamisel saab seda ravi tasuta.
Kui inimene keeldub e-kirja avamast, siis tuleb talle saata isiklik lihtkiri, kus on sama info.
Kes ostab ühes kuus teatud hulgast rohkem tubakat (nt rohkem kui pakk päevas, piiri võib tõmmata ka madalamale), selle nimi avaldatakse koos sünniajaga, et ikka tuvastada saaks, alkoholi- ja tubakaregistris, mis on otsingumootorites eeliskohale seatud.
Juhtumil, kus inimene ostab olulise koguse tubakat ühes kuus, võetakse ta kontrolli, kas ta äkki ei aja ebaseaduslikku tubakaäri – tubakaäri inimestele, kes ei taha oma nime vastavas registris näha.
Selline müügisüsteem, kus müüja peab tuvastama inimese, isegi, kui ta ostab juriidilise isiku (nimel jaekäibes), vähendab oluliselt neid tooteid müüvate kohtade arvu.
Teised meetodid ja üldine suhtumine
Me oleme ka teisi meetodeid kasutades püüdnud vähendada müügikohti, võimalusi, nt kehtestades minimaalse müügikoha suuruse, kitsendades müügikellaaegu. Mille vastu on siis vähem või rohkem, kellaaegade suhtes isegi väga palju meelt avaldatud isegi suure kaubandusketi XXX avalike suhete töötaja poolt. See tekitab küsimuse, kas XXX omaniku juhtukond, Rootsis vist, ikka teab, mille vastu nende tütarettevõtjad sõna võtavad. Minu arvates, kui see juhtum Skandinaavia maades välja tuleks, "lendaks nii mõnigi pea" isegi seal maal, rääkimata siinpool Lääne merd. Võib olla juba lendaski midagi, sest viimasel ajal on XXX väga vaikseks jäänud. Skandinaavias nimelt peetakse oma mainest sellisel alal nagu sõltuvusainete müük kohe väga lugu, erinevalt Eestist, kus mida rohkem sõltuvusi propageerid seda tegijam oled. Alkoholile annavad kaubandusketid aina suuremaid ja suuremaid pindu. YYY näiteks võttis oma suurelt avalikkuse ette tulnud kaupluses limonaadide ja mahlade pinna alkoholi alla, kui tuli Tallinnas käsklus alkohol eraldada muust joodavast. Tegelikult on see vägagi huvitav, kuidas suurketid alkoholi kaitsevad. Tubakat samuti, sest ostes bloki kaupa antakse hinnalandust, – kas piimale antakse? - ning tubakamüük on otse kassas. Sa võid minna poodi nägemata piima, aga tubakat näed kindla peale.
Kuigi narkootikumid on riiklikult keelatud, tarnijad, müüjad karistatud – kuigi ka karistused võiks statistiliseks veaks pigem määrata, samas narkomaane on poputatud. Tubakaravi ka juba reklaamitakse, kuigi tubakareklaam on piiratud, aga seda ravi siiski riiklikult väga ei toetata, pigem telereklaamide, mitte otsetoetuste näol. Alkoholisõltlasi aga lihtsalt sõimatakse, et ise nad ju jooma hakkasid, ise nad ju omale pudeli suule kummutasid, keegi ju neid ei sundinud. Kas tõesti mitte? Alkoholireklaame on nii söögi alla kui ka peale, alkoholile annavad kaubandusketid aina suuremaid ja suuremaid pindu. Nii et siis alkoholisõltlasi sõimatakse, aga narkosõltlasi poputatakse. Alkoholi kaitstakse kasvõi suurkettide poolt, aga narkootikume ehk isegi vihatakse.
Mida vähem on haigusi, seda vähem on kulutusi ning nad (inimesed, töötegijad) ise jõuavad ka rohkem tööd teha, mille tagajärjel me muutume konkurentsivõimelisemaks. Meil on ju teatavasti tunnitöötasu süsteem levinud, kus, kui just väga uimerdis pole, teenib oma töötasu ikkagi välja. Nii et (vähemate haigustega) vähenevad kulutused tervishoiule ning suurenevad inimeste töötasud.
Kulutused tervishoiule Eesti riigis seoses alkoholi ja tubakaraviga, on üldse üks suur naljanumber.
Nii et otseste sõltuvuste raviks kulunud rahast pole mõtet rääkida, sest statistilist viga ei tasu suureks puhuda.
Vajadusel tuleb muuta ka põhiseadust, et selle inimese elu kaitsmise mõte ikka selgemalt välja tuleks.
Aga algne artikkel oli siis umbes selline:
Teavitame alkoholi- ning tubakatarbijaid ning teeme agaramad avalikuks
Mida vähem on haigusi, seda vähem on kulutusi ning nad (inimesed, töötegijad) ise jõuavad ka rohkem tööd teha, mille tagajärjel me muutume konkurentsivõimelisemaks.
Mida vähem on haigusi, seda vähem on kulutusi ning nad (inimesed, töötegijad) ise jõuavad ka rohkem tööd teha, mille tagajärjel me muutume konkurentsivõimelisemaks. Meil on ju teatavasti tunnitöötasu süsteem levinud, kus, kui just väga uimerdis pole, teenib oma töötasu ikkagi välja. Nii et (vähemate haigustega) vähenevad kulutused tervishoiule ning suurenevad inimeste töötasud.
Kulutused tervishoiule Eesti riigis seoses alkoholi ja tubakaraviga, on üldse üks suur naljanumber.
Nii et otseste sõltuvuste raviks kulunud rahast pole mõtet rääkida, sest statistilist viga ei tasu suureks puhuda.
Ma loodan, et me saame alkoholi- ning tubakatarbimisele piiri peale loomulikus korras keelamata kedagi seda müüa ning osta.
Minu arvates aitab selle vastu avalikustamine, pidev nö pinda käimine tarbijale ning müügikohtade vähendamine (sest kaardilugeja spetsiaalselt hankimine on kallis, mis registreerib info nt riiklikusse keskregistrisse, saaks kasutada kaupluste pangakaardilugejaid).
Samuti reklaamide kaotamine. Me ei saa nendest aktsiisidest rikkaks.
Müügikohtade arvu oleks hea vähendada, sest siis on inimesed motiveeritud ja ka sunnitud oma haigust ravima, sest haiguse süvendamine oleks küllalt keerulisem. Nende sõltuvused on ju haigus.
Alkoholi ning tubakamüügil tuleb tuvastada isik ning saata ta e-postiiaadresssile (isikukood@eesti.ee) teade, täpsemalt meenutus, et ta ostis alkoholi või tubakatoote, anda talle teada, millist kahjulikku mõju need tooted tema tervisele omavad ning anda talle teada, kus saab end vastavatest toodetest võõrutada – kust saab alkoholi- või tubakaravi. Selle e-maili ettenäitamisel saab seda ravi tasuta.
Kui inimene keeldub e-kirja avamast, siis tuleb talle saata isiklik lihtkiri, kus on sama info.
Kes ostab ühes kuus teatud hulgast rohkem tubakat (nt rohkem kui pakk päevas, piiri võib tõmmata ka madalamale), selle nimi avaldatakse koos sünniajaga, et ikka tuvastada saaks, alkoholi- ja tubakaregistris, mis on otsingumootorites eeliskohale seatud.
Juhtumil, kus inimene ostab olulise koguse tubakat ühes kuus, võetakse ta kontrolli, kas ta äkki ei aja ebaseaduslikku tubakaäri – tubakaäri inimestele, kes ei taha oma nime vastavas registris näha.
Selline müügisüsteem, kus müüja peab tuvastama inimese, isegi, kui ta ostab juriidilise isiku (nimel jaekäibes), vähendab oluliselt neid tooteid müüvate kohtade arvu.
Teised meetodid ja üldine suhtumine
Me oleme ka teisi meetodeid kasutades püüdnud vähendada müügikohti, võimalusi, nt kehtestades minimaalse müügikoha suuruse, kitsendades müügikellaaegu. Mille vastu on siis vähem või rohkem, kellaaegade suhtes isegi väga palju meelt avaldatud isegi suure kaubandusketi XXX avalike suhete töötaja poolt. See tekitab küsimuse, kas XXX omaniku juhtukond, Rootsis vist, ikka teab, mille vastu nende tütarettevõtjad sõna võtavad. Minu arvates, kui see juhtum Skandinaavia maades välja tuleks, "lendaks nii mõnigi pea" isegi seal maal, rääkimata siinpool Lääne merd. Võib olla juba lendaski midagi, sest viimasel ajal on XXX väga vaikseks jäänud. Skandinaavias nimelt peetakse oma mainest sellisel alal nagu sõltuvusainete müük kohe väga lugu, erinevalt Eestist, kus mida rohkem sõltuvusi propageerid seda tegijam oled. Alkoholile annavad kaubandusketid aina suuremaid ja suuremaid pindu. YYY näiteks võttis oma suurelt avalikkuse ette tulnud kaupluses limonaadide ja mahlade pinna alkoholi alla, kui tuli Tallinnas käsklus alkohol eraldada muust joodavast. Tegelikult on see vägagi huvitav, kuidas suurketid alkoholi kaitsevad. Tubakat samuti, sest ostes bloki kaupa antakse hinnalandust, – kas piimale antakse? - ning tubakamüük on otse kassas. Sa võid minna poodi nägemata piima, aga tubakat näed kindla peale.
Kuigi narkootikumid on riiklikult keelatud, tarnijad, müüjad karistatud – kuigi ka karistused võiks statistiliseks veaks pigem määrata, samas narkomaane on poputatud. Tubakaravi ka juba reklaamitakse, kuigi tubakareklaam on piiratud, aga seda ravi siiski riiklikult väga ei toetata, pigem telereklaamide, mitte otsetoetuste näol. Alkoholisõltlasi aga lihtsalt sõimatakse, et ise nad ju jooma hakkasid, ise nad ju omale pudeli suule kummutasid, keegi ju neid ei sundinud. Kas tõesti mitte? Alkoholireklaame on nii söögi alla kui ka peale, alkoholile annavad kaubandusketid aina suuremaid ja suuremaid pindu. Nii et siis alkoholisõltlasi sõimatakse, aga narkosõltlasi poputatakse. Alkoholi kaitstakse kasvõi suurkettide poolt, aga narkootikume ehk isegi vihatakse.
Mida vähem on haigusi, seda vähem on kulutusi ning nad (inimesed, töötegijad) ise jõuavad ka rohkem tööd teha, mille tagajärjel me muutume konkurentsivõimelisemaks. Meil on ju teatavasti tunnitöötasu süsteem levinud, kus, kui just väga uimerdis pole, teenib oma töötasu ikkagi välja. Nii et (vähemate haigustega) vähenevad kulutused tervishoiule ning suurenevad inimeste töötasud.
Kulutused tervishoiule Eesti riigis seoses alkoholi ja tubakaraviga, on üldse üks suur naljanumber.
Nii et otseste sõltuvuste raviks kulunud rahast pole mõtet rääkida, sest statistilist viga ei tasu suureks puhuda.
Vajadusel tuleb muuta ka põhiseadust, et selle inimese elu kaitsmise mõte ikka selgemalt välja tuleks.
17. mai 2010
Janno usk: elu patuta
Kui oleme selles päästeautos, siis Kurat püüab ikka oma autoga, olgu see siis patuauto, Sind rammida ja hirmutada. Aga tea, Sa oled päästeautos ja ükskõik, mis Sinuga juhtub (ka surmani välja), Sa oled ikkagi päästetud. Sa ei pea mõtlema sellele, mis on väljaspool, tore on, kui näed möödapõike võimalusi, et Su autot ei saaks rammida, aga... tähtsaim on püsida autos. Lihtsalt võtta Jeesust tõena ehk uskuda. Öelgu tunded, mis tahavad. Päästeautost saad Sa välja ainult siis, kui ise astud. Seal ei lenda uksed kogemata lahti. Vähemalt mitte nii palju, et sa suisa autost välja lendad, halbu harjumusi võid küll külge saada. Tähtsaim on püsida autos. Lihtsalt võtta Jeesust tõena, Uut Testamenti kui kirjutatut tõena, UT on kirjapanduna kristluse alus ja VT selles ulatuses, mis on kooskõlas Uue Testamendiga. Tähtsaim on usk ja mitte lasta end hirmutada patust, sest Sa oled päästetud. Tähtsaim on teha teistele seda, kuidas Sa tahad, et Sulle tehtaks. Tee teisele, mis talle on vaja, tema tahab, sest Sa ju tahad, et Sulle tehtaks, mis Sulle on vaja, Sina tahad. Sinu tahe ja teise tahe ei pruugi kattuda, aga neil on see sarnasus, et mõlemad on tahted. Kuna Sa tahad nähtavasti, et Sa saaksid elada oma arusaamisi mööda (Jeesusega kooskõlas), siis lase ka teistel teha nende eluviisi mööda. Lihtne, aga keeruline soovitus.
Teine variant, kuidas kirjeldada, aga mulle isiklikult meeldib rohkem see eeltoodu:
Meil on tegemist kahe poolega: Jeesus ja Kurat (igapäevaselt patt).
Kui jooksed Jeesuse suunas, sest sinna Sa tahad jõuda, siis ära vaata tagasi. Jookse lihtsalt edasi. Ära mõtle, sellele, kes ja mis on Su taga, vaid lihtsalt jookse Jeesuse suunas. Sa tahad sinna jõuda.
Nii kui Sa hakkad tagasi vaatama, et kas patt, kes muuseas ka jookseb, aga tema ei jookse Jeesuse suunas, et päästetud saada, vaid et Sind takistada Jeesuse juurde jõudmast, saada Sind oma haardesse. Võib olla isegi viia tagasi.
Nii, et kui Sa vaatad tagasi, et kas patt on juba sul sabas, sest ta jookseb aeg-ajalt vägagi vaikselt, siis patu võimalused suurenevad. Sa ju jooksed aeglasemalt, Sa pidurdad ennast, sest Sa vaatad tagasi, Su osa energiast läheb millelegi muule.
Kui ka patt Su kätte saab, sest ka siis, kui Sa jooksed Jeesuse juurde, on patt Sust võib olla kiirem. Kui ta ka Su kätte saab, siis Sa oled igatahes andnud endast parima ning oled Jeesusel ligemal ja patu küüsist on lihtsam pääseda.
Väidad, et aga mul on juba mõningad halvad harjumused küljes. No siis jooksegi nendega Jeesuse suunas, Jeesus aitab Sul nendest lahti saada - ise Sa neist lahti ei saa tõenäoliselt.
Muidugi see Jeesuse abi avaldub tihti selles, et Sul tulevad teised huvid või midagi muud, mis nagu tundub loogiline, aga me ju elamegi selles maailmas, Jumal ise lõi selle, ta teab, kuidas kõige paremini meieni jõuda.
Teine variant, kuidas kirjeldada, aga mulle isiklikult meeldib rohkem see eeltoodu:
Meil on tegemist kahe poolega: Jeesus ja Kurat (igapäevaselt patt).
Kui jooksed Jeesuse suunas, sest sinna Sa tahad jõuda, siis ära vaata tagasi. Jookse lihtsalt edasi. Ära mõtle, sellele, kes ja mis on Su taga, vaid lihtsalt jookse Jeesuse suunas. Sa tahad sinna jõuda.
Nii kui Sa hakkad tagasi vaatama, et kas patt, kes muuseas ka jookseb, aga tema ei jookse Jeesuse suunas, et päästetud saada, vaid et Sind takistada Jeesuse juurde jõudmast, saada Sind oma haardesse. Võib olla isegi viia tagasi.
Nii, et kui Sa vaatad tagasi, et kas patt on juba sul sabas, sest ta jookseb aeg-ajalt vägagi vaikselt, siis patu võimalused suurenevad. Sa ju jooksed aeglasemalt, Sa pidurdad ennast, sest Sa vaatad tagasi, Su osa energiast läheb millelegi muule.
Kui ka patt Su kätte saab, sest ka siis, kui Sa jooksed Jeesuse juurde, on patt Sust võib olla kiirem. Kui ta ka Su kätte saab, siis Sa oled igatahes andnud endast parima ning oled Jeesusel ligemal ja patu küüsist on lihtsam pääseda.
Väidad, et aga mul on juba mõningad halvad harjumused küljes. No siis jooksegi nendega Jeesuse suunas, Jeesus aitab Sul nendest lahti saada - ise Sa neist lahti ei saa tõenäoliselt.
Muidugi see Jeesuse abi avaldub tihti selles, et Sul tulevad teised huvid või midagi muud, mis nagu tundub loogiline, aga me ju elamegi selles maailmas, Jumal ise lõi selle, ta teab, kuidas kõige paremini meieni jõuda.
Janno usk: Pääste
Kujuta ette, et sulle öeldakse: "Palun, see on Sinu auto. Istu sisse ja sõida." Sa ei pea midagi maksma. Auto on kusjuures selline, et kui Sa lähed autost välja, siis auto veereb sul kogu aeg sabas, vilgutab tulesid, annab märku, et sa ikka temasse istuksid ja sõidaksid edasi. Ühelt poolt hirmus eks? Miks ma peaks kogu aeg autos olema?
Sama moodi on ka päästega. Pääste on nagu auto, mille Jeesus maksis oma ristisurmaga kinni ja Sul pole vaja teha muud, kui pääste vastu võtta ehk istuda autosse ning sõit võibki alata. Su päästeauto saab kütust sellest, et Sa usud. Usk on kütuseks. Nagu öeldi nn õndsal vene ajal, et usk on oopiumiks rahvale, aga nad jätsid selle lõpu ära: et teha neid tugevaks. Nii on ka usk kütuseks autole, et sõita edasi.
Päästega on see hea asi, et kui sa oled autos, st oled lihtsalt teinud otsuse Jeesust järgida. Kujutle, kuidas Sa teed otsust kütust osta? Lihtsalt: tangid ja maksad. Sa ei lähe küsima müüjalt, et kas ma võin seda tankida ning ka tootjalt, naftašeigilt, et kas ma võin selle võtta? Sa lihtsalt tangid ja lähed... kassasse, maksad ära ja lahkud. Päästega on see hea asi, et sa lihtsalt tangid... ja lähed minema, sest see on juba kinni makstud ja arveldus käib automaatselt ilma kaupa esitamata. Ja selle usuga sa saadki sõita ja samamoodi saad ka auto - lihtsalt istud sisse ja sõidad.
Kusjuures Sul polegi muud valikut, kas olla teeääres, kus tuleb keegi ja korjab Su peale ning see keegi pole muu, kui Kurat oma erinevate ahvatlustega. Või Sa lähed ja istud päästeautosse, mis kogu aeg Sul kõrval veereb.
Aga kui oledki juba patuautos, siis Sinu valik on nüüd lihtsalt minna üle, sest päästeauto ju veereb Su kõrval. See on siis pääste saamine ja nagu näha, pole Sul vaja end enne patuautos puhtaks pesta ega midagi, et nö püha olla, on vaja lihtsalt üle minna päästeautosse. Kusjuures see on lihtsam, kui Sa arvad, erinevalt Cobra 11 filmidest, kus käivad tõelised päästeoperatsioonid ühest autost teise üle hüpates, tõmmmates. Päriselus on see lihtsam, kui hüppad, siis maandudki päästeautos. Kui teed otsuse, et usud Jeesust, st võtad Jeesust tõena, siis oledki juba päästeautos ja küll need su halvad harjumused (kui nende pärast muretsed), ka kord ära kaovad. Jeesus tegi päästeauto kõigile, ka kaltsakatele. Aga kas sa ikka oled kaltsakas? Seda ma ei tea.
Nüüd, kui Sa otsustad ikkagi, et liiga igav päästeautos ning mingil põhjusel sul õnnestub hüljata usk (see ei ole niisama lihtne, kusjuures, aga võimalik), siis ootab päästeauto sind ikkagi ning sa saad tagasi tulla nagu esimeselgi korral, lihtsalt võtad Jeesust tõena.
Võta lihtsalt Jeesust tõena. Hüppa päästeautosse ja sõidame koos!
Sama moodi on ka päästega. Pääste on nagu auto, mille Jeesus maksis oma ristisurmaga kinni ja Sul pole vaja teha muud, kui pääste vastu võtta ehk istuda autosse ning sõit võibki alata. Su päästeauto saab kütust sellest, et Sa usud. Usk on kütuseks. Nagu öeldi nn õndsal vene ajal, et usk on oopiumiks rahvale, aga nad jätsid selle lõpu ära: et teha neid tugevaks. Nii on ka usk kütuseks autole, et sõita edasi.
Päästega on see hea asi, et kui sa oled autos, st oled lihtsalt teinud otsuse Jeesust järgida. Kujutle, kuidas Sa teed otsust kütust osta? Lihtsalt: tangid ja maksad. Sa ei lähe küsima müüjalt, et kas ma võin seda tankida ning ka tootjalt, naftašeigilt, et kas ma võin selle võtta? Sa lihtsalt tangid ja lähed... kassasse, maksad ära ja lahkud. Päästega on see hea asi, et sa lihtsalt tangid... ja lähed minema, sest see on juba kinni makstud ja arveldus käib automaatselt ilma kaupa esitamata. Ja selle usuga sa saadki sõita ja samamoodi saad ka auto - lihtsalt istud sisse ja sõidad.
Kusjuures Sul polegi muud valikut, kas olla teeääres, kus tuleb keegi ja korjab Su peale ning see keegi pole muu, kui Kurat oma erinevate ahvatlustega. Või Sa lähed ja istud päästeautosse, mis kogu aeg Sul kõrval veereb.
Aga kui oledki juba patuautos, siis Sinu valik on nüüd lihtsalt minna üle, sest päästeauto ju veereb Su kõrval. See on siis pääste saamine ja nagu näha, pole Sul vaja end enne patuautos puhtaks pesta ega midagi, et nö püha olla, on vaja lihtsalt üle minna päästeautosse. Kusjuures see on lihtsam, kui Sa arvad, erinevalt Cobra 11 filmidest, kus käivad tõelised päästeoperatsioonid ühest autost teise üle hüpates, tõmmmates. Päriselus on see lihtsam, kui hüppad, siis maandudki päästeautos. Kui teed otsuse, et usud Jeesust, st võtad Jeesust tõena, siis oledki juba päästeautos ja küll need su halvad harjumused (kui nende pärast muretsed), ka kord ära kaovad. Jeesus tegi päästeauto kõigile, ka kaltsakatele. Aga kas sa ikka oled kaltsakas? Seda ma ei tea.
Nüüd, kui Sa otsustad ikkagi, et liiga igav päästeautos ning mingil põhjusel sul õnnestub hüljata usk (see ei ole niisama lihtne, kusjuures, aga võimalik), siis ootab päästeauto sind ikkagi ning sa saad tagasi tulla nagu esimeselgi korral, lihtsalt võtad Jeesust tõena.
Võta lihtsalt Jeesust tõena. Hüppa päästeautosse ja sõidame koos!
28. veebr 2010
MaSu masu asemel
Praegu on masu (majandussurutise) aeg ja töötaja, kes on lapsepuhkusel, soovib kasutada oma õigust tööd teha ning tahab tööle minna. Kõik on väga tore, kuni peab lapse tööajaks kuhugi hoiule andma. Nüüd hakkab “lõbu” pihta. Lasteaedades pole kohti. Tihti pannakse lasteaedadesse kohad (vähemalt Tallinnas) kinni juba lapse sünni järgselt. Pole kindel, kas saab kohta. Pidevalt on ka meedias juttu, kuidas lasteaiad on ülekoormatud, rühmad tehakse üle normide suurteks jne jne. Mis siis teha? Paneme lapse eralasteaeda või päevahoidu. Aga see maksab. Mitte, et linna lasteaed ei maksaks, aga see maksab rohkem. Sellist raha aga lapsevanemal pole. Hea küll, ta võib taodelda riigitoetust. Aga see ei kata neid kulutusi. Inimene räägib loo oma ettevõtjale ning too saab asjast aru, vaatab hinda ja oleks isegi nõus välja käima selle raha, töötaja on ju hea ning häid töötajaid tuleb hoida, aga... Riik küsib selle abi andmise eest erisoodustusmaksu, mis lisab hinnale umbes 70 %. Lihtsustatult öeldes käsitletakse sellist abi nagu palka, aga selle erinevusega, et ei pea maksma töötukindlustusmakseid ega kohustuslikku pensionikindlustust. Paljud värsked emad on selles vanuses, kes peavad sundkorras liituma kohustusliku pensionikindlustusega. Kuna aga ei pea maksma neid makseid, siis ei loeta ka seda palgaks ning ei teki töötajal võimalust saada kõrgemat puhkuseraha, töötuskindlustushüvitist vms.
Ma pakuks välja, et riik seadusandjana, võiks selle olukorra lahendada järgmiselt: võimaldada näiteks poole palgafondi ulatuses (palgafond koosneb siis netopalgast ning kohustuslikest maksudest nagu eelmainitud töötus-, pensionikindlustusmakse, tulumaks ja sotsiaalmaks) lubada nö maksuvabasid toetamisi. Sellega lahendaks riik ka omapoolse toetamise – kui ettevõtja maksab kinni, siis pole ju vaja toetust maksta.
Kusjuures sellist toetamisvõimalust saaks laiendada millele iganes, kus tasutakse otse kauba või teenuse eest (st mitte töötasu, käsunditasu jms füüsilisele isikule makstav raha). Sellega saaks toetada paljude laste huvikoole, tasuda nt suvaliste inimeste üürivõlgnevusi. Inimesed, ettevõtjad, tahavad aidata. Aga neil ei lasta aidata. Jutt, et saavad ju küll aidata, lihtsalt peavad maksma 70 % juurde, see on minu arvates lihtsalt targutus.
Nüüd tekib küsimus, et aga äkki nö pikendatakse palka. Las pikendavad. Kui inimene on nõus, et temalt võetakse õigus oma raha üle otsustadas (muidu saaks ta ju selle võrra rohkem töö-, käsundi- jms tasusid, millelt arvestatakse sarnaselt makse), las ta annab siis selle ära. Vaba maa, vaba riik, vabariik. Meie seadusloome eeldab, et inimestel on võimalus vabalt otsustada. Muidugi ei saa minna vabadusega hulluks, seetõttu on seaduseid vaja, et mõningaid õigusi-kohustusi paika panna. Seetõttu ma pakungi välja umbes poole palgafondist. Loomulikult võib see kujuneda suuremaks või ka väiksemaks, aga pigem suuremaks. Nüüd võib tulla see väide, et ettevõtja ei pakugi rohkem töötasu, kui miinimumtöötasu, vaid võimalusi käia ja nautida elu, peaasi, et tšekid on olemas. Või et ettevõtja hakkab oma nn lehmalellepoegi hoopis toetama töötajate asemel.
Võtame väite, kus ettevõtja ei pakugi rohkem töötasu, kui miinimumtöötasu, vaid võimalusi käia ja nautida elu, peaasi, et tšekid on olemas. Samas seda saab ka praegu juhtuda. Aga ikka võetakse tööle inimesi ka kõrgema ja palju kõrgema suisa, töötasu eest, kui seda on miinimumtasu. Miks peaks tulevikus asi teistmoodi olema? Kindlasti keskmine tase langeb, aga kas töötaja kaotab sellest midagi? Nojah, kaotab küll, ta ei saa ju nii palju enam töötuskindlustushüvitist, pensioni jms. Samas, kui palju on neid inimesi, kes on nõus, et nende otsustusõigus, mida oma töötasuga peale hakata piiratakse vaid miinimumtasu peale? Ma arvan, et inimestele ikka meeldib ise otsustada. Ma arvan, et ma küll ei tahaks, et keegi võõras liiga palju teaks või suisa otsustaks, mis majoneesi ma poest ostan (hüvitaks tšekkide alusel) või millele muule mu raha kulub. See paneb paika, et töötasud küll langeks, aga mitte liiga. Ütleme, et mitte häirivalt arvestades hüvesid, mis kaasnevad.
Kuna minu mõttes kõik käib läbi raamatupidamisest ning toetuste summad ning saajad peaks igakuiselt deklareerima isikuliselt, siis jäävad andmed kuhugi nt maksuameti andmebaasi. Teiseks arvestatakse toetused maha riigi poolt antavatest toetustest. See paneb paika, et inimene ei võtaks fiktiivseid toetusi ning ka distsiplineerib oma toetuste kasutamist. Vaatame asja positiivset poolt. Kuna ettevõtja, maksis omast taskust kulu kinni, siis pole riigil vaja enam hüvitada mitmeid kulutusi. Mistõttu läheb saamata jäänud maksutulu kohe õigesse kohta. Veelgi, me säästame raha. Teatavasti võtab iga vahendaja oma osa. Nii ka meie ametnikud. Nad tahavad õigustatult oma töö eest tasu saada. Tasu tuleb aga erasektorist, kõigi teiste käest, kes ei tööta otseselt riigile, riigitellimusel jne. Kui riik toetaks, siis vaid hädavajalikes toimingutes. Hoiame kokku mitmete ametnike arvelt, sest neil pole vaja enam selliste asjadega tegeleda ning saavad teha vajalikumaid töid.
Pealegi, kuna palgakulud vähenevad, siis vähenevad ka kaupade-teenuste hinnad ning lõpuks võidame me kõik.
Võib ka juhtuda, et ettevõtja hakkab oma nn lehmalellepoegi hoopis toetama töötajate asemel. Võtame asja sellest küljest, et neid toetaks ta nagunii, aga nüüd avaneb võimalus ka töötajatel ja teistel osa saada ettevõtja lahkusest.
Mainisin enne, et töötasude vähenemisega vähenevad toetused, pensionid jms. Aga kes ütleb, et sellised asjad on garanteeritud? Just hiljuti, aasta-kaks tagasi läks meie riik rahapuuduse tõttu pensionisüsteemi kallale. Süsteemi kallale, mida reklaamiti kui kaljust kindlamat. Kõrgkoolid teavad ka hästi, mis nende rahastamisega toimus. Poole aasta pealt otsustati, et aitab, hakkate vähem raha saama. Lisaks nõuame tagasi, hea küll, ainult vähendame, juba aasta alguses välja makstud-lubatud raha. Kuna see on aga ära kulutatud, siis see-eest vähendame veelgi niigi vähendatud raha. Nii et pole just väga kindel süsteem. Mitte, et riik nüüd halb oleks, aga lihtsalt ajad on sellised, mis toovad kaasa korrektuure (iseasi, kui õigeid). Korrektuure tuleb aga tulevikus veel mitmeid.
Korrektuuride vajadus tekitab tahes-tahtmata vajaduse, et tuleb ise hakkama saada. Ise suuta. Seetõttu pöörame masu aja MaSu ehk Ma Suudan ajaks. Toetame inimeste suutlikkust ise hakkama saada, ilma riigi otsese toeta. Las riik teeb keskkonna, meie sisustame selle.
Kui saavutatakse selline suhtumine, et tee teisele, mis sa tahad, et sulle tehtaks, siis on meie elu varsti palju rõõmsam.
Soovin meile kõigile mõnusat olemist ja paranevaid elunäitajaid.
Ma pakuks välja, et riik seadusandjana, võiks selle olukorra lahendada järgmiselt: võimaldada näiteks poole palgafondi ulatuses (palgafond koosneb siis netopalgast ning kohustuslikest maksudest nagu eelmainitud töötus-, pensionikindlustusmakse, tulumaks ja sotsiaalmaks) lubada nö maksuvabasid toetamisi. Sellega lahendaks riik ka omapoolse toetamise – kui ettevõtja maksab kinni, siis pole ju vaja toetust maksta.
Kusjuures sellist toetamisvõimalust saaks laiendada millele iganes, kus tasutakse otse kauba või teenuse eest (st mitte töötasu, käsunditasu jms füüsilisele isikule makstav raha). Sellega saaks toetada paljude laste huvikoole, tasuda nt suvaliste inimeste üürivõlgnevusi. Inimesed, ettevõtjad, tahavad aidata. Aga neil ei lasta aidata. Jutt, et saavad ju küll aidata, lihtsalt peavad maksma 70 % juurde, see on minu arvates lihtsalt targutus.
Nüüd tekib küsimus, et aga äkki nö pikendatakse palka. Las pikendavad. Kui inimene on nõus, et temalt võetakse õigus oma raha üle otsustadas (muidu saaks ta ju selle võrra rohkem töö-, käsundi- jms tasusid, millelt arvestatakse sarnaselt makse), las ta annab siis selle ära. Vaba maa, vaba riik, vabariik. Meie seadusloome eeldab, et inimestel on võimalus vabalt otsustada. Muidugi ei saa minna vabadusega hulluks, seetõttu on seaduseid vaja, et mõningaid õigusi-kohustusi paika panna. Seetõttu ma pakungi välja umbes poole palgafondist. Loomulikult võib see kujuneda suuremaks või ka väiksemaks, aga pigem suuremaks. Nüüd võib tulla see väide, et ettevõtja ei pakugi rohkem töötasu, kui miinimumtöötasu, vaid võimalusi käia ja nautida elu, peaasi, et tšekid on olemas. Või et ettevõtja hakkab oma nn lehmalellepoegi hoopis toetama töötajate asemel.
Võtame väite, kus ettevõtja ei pakugi rohkem töötasu, kui miinimumtöötasu, vaid võimalusi käia ja nautida elu, peaasi, et tšekid on olemas. Samas seda saab ka praegu juhtuda. Aga ikka võetakse tööle inimesi ka kõrgema ja palju kõrgema suisa, töötasu eest, kui seda on miinimumtasu. Miks peaks tulevikus asi teistmoodi olema? Kindlasti keskmine tase langeb, aga kas töötaja kaotab sellest midagi? Nojah, kaotab küll, ta ei saa ju nii palju enam töötuskindlustushüvitist, pensioni jms. Samas, kui palju on neid inimesi, kes on nõus, et nende otsustusõigus, mida oma töötasuga peale hakata piiratakse vaid miinimumtasu peale? Ma arvan, et inimestele ikka meeldib ise otsustada. Ma arvan, et ma küll ei tahaks, et keegi võõras liiga palju teaks või suisa otsustaks, mis majoneesi ma poest ostan (hüvitaks tšekkide alusel) või millele muule mu raha kulub. See paneb paika, et töötasud küll langeks, aga mitte liiga. Ütleme, et mitte häirivalt arvestades hüvesid, mis kaasnevad.
Kuna minu mõttes kõik käib läbi raamatupidamisest ning toetuste summad ning saajad peaks igakuiselt deklareerima isikuliselt, siis jäävad andmed kuhugi nt maksuameti andmebaasi. Teiseks arvestatakse toetused maha riigi poolt antavatest toetustest. See paneb paika, et inimene ei võtaks fiktiivseid toetusi ning ka distsiplineerib oma toetuste kasutamist. Vaatame asja positiivset poolt. Kuna ettevõtja, maksis omast taskust kulu kinni, siis pole riigil vaja enam hüvitada mitmeid kulutusi. Mistõttu läheb saamata jäänud maksutulu kohe õigesse kohta. Veelgi, me säästame raha. Teatavasti võtab iga vahendaja oma osa. Nii ka meie ametnikud. Nad tahavad õigustatult oma töö eest tasu saada. Tasu tuleb aga erasektorist, kõigi teiste käest, kes ei tööta otseselt riigile, riigitellimusel jne. Kui riik toetaks, siis vaid hädavajalikes toimingutes. Hoiame kokku mitmete ametnike arvelt, sest neil pole vaja enam selliste asjadega tegeleda ning saavad teha vajalikumaid töid.
Pealegi, kuna palgakulud vähenevad, siis vähenevad ka kaupade-teenuste hinnad ning lõpuks võidame me kõik.
Võib ka juhtuda, et ettevõtja hakkab oma nn lehmalellepoegi hoopis toetama töötajate asemel. Võtame asja sellest küljest, et neid toetaks ta nagunii, aga nüüd avaneb võimalus ka töötajatel ja teistel osa saada ettevõtja lahkusest.
Mainisin enne, et töötasude vähenemisega vähenevad toetused, pensionid jms. Aga kes ütleb, et sellised asjad on garanteeritud? Just hiljuti, aasta-kaks tagasi läks meie riik rahapuuduse tõttu pensionisüsteemi kallale. Süsteemi kallale, mida reklaamiti kui kaljust kindlamat. Kõrgkoolid teavad ka hästi, mis nende rahastamisega toimus. Poole aasta pealt otsustati, et aitab, hakkate vähem raha saama. Lisaks nõuame tagasi, hea küll, ainult vähendame, juba aasta alguses välja makstud-lubatud raha. Kuna see on aga ära kulutatud, siis see-eest vähendame veelgi niigi vähendatud raha. Nii et pole just väga kindel süsteem. Mitte, et riik nüüd halb oleks, aga lihtsalt ajad on sellised, mis toovad kaasa korrektuure (iseasi, kui õigeid). Korrektuure tuleb aga tulevikus veel mitmeid.
Korrektuuride vajadus tekitab tahes-tahtmata vajaduse, et tuleb ise hakkama saada. Ise suuta. Seetõttu pöörame masu aja MaSu ehk Ma Suudan ajaks. Toetame inimeste suutlikkust ise hakkama saada, ilma riigi otsese toeta. Las riik teeb keskkonna, meie sisustame selle.
Kui saavutatakse selline suhtumine, et tee teisele, mis sa tahad, et sulle tehtaks, siis on meie elu varsti palju rõõmsam.
Soovin meile kõigile mõnusat olemist ja paranevaid elunäitajaid.
4. veebr 2010
Janno Tarkuste Raamat
* Üle krooni sahiseva kõlab lauluhääl, eurod teevad tilla-talla imearmsasti-i, eurod teevad tilla-talla imearmsasti-i. Kõlisevat euroaega, muhhahaaa...
* Ma ei taha vanemaks saades nii palju ringi kulgeda, sest muld, mis mu küljest kukub, on ju vaja kokku koguda, et osagi mu'st ei kaoks.
* Huvitav. Kui koer nimetada ümber kassiks, kas ta hakkab siis hiiri ka püüdma?
* Oodata on uut tööhõivet: tänavate koristajad saavad töö juba mõne kuu pärast. (avaldatud vist jaanuaris 2010)
* Varsti lisandub hulk töötuid: lumekoristajad, sest saabub kevad.
* x+y on nagu siga ja lehm või siis lehm ja siga (vt 22.01.2010 Õpetajate Lehte)
* x*y on nagu sigalehm või lehmsiga (vt 22.01.2010 Õpetajate Lehte)
* ideaalne kitarr: võtad kätte ja juba ta mängibki.
* magavale kassile ei jookse hiir seepärast suhu, et ta magab kinnise suuga.
Indreku tarkuste raamat:
* unistuste tulevik: abielluda ja saada 10 last, kes kõik on prohvetid.
Mõningad uuendatud reklaamid:
* Üks mure rohkem! Üks mure vähem (Prisma)
* Hakkame rohkem maksma! Hakkame vähem maksma (Maxima)
* Ma ei taha vanemaks saades nii palju ringi kulgeda, sest muld, mis mu küljest kukub, on ju vaja kokku koguda, et osagi mu'st ei kaoks.
* Huvitav. Kui koer nimetada ümber kassiks, kas ta hakkab siis hiiri ka püüdma?
* Oodata on uut tööhõivet: tänavate koristajad saavad töö juba mõne kuu pärast. (avaldatud vist jaanuaris 2010)
* Varsti lisandub hulk töötuid: lumekoristajad, sest saabub kevad.
* x+y on nagu siga ja lehm või siis lehm ja siga (vt 22.01.2010 Õpetajate Lehte)
* x*y on nagu sigalehm või lehmsiga (vt 22.01.2010 Õpetajate Lehte)
* ideaalne kitarr: võtad kätte ja juba ta mängibki.
* magavale kassile ei jookse hiir seepärast suhu, et ta magab kinnise suuga.
Indreku tarkuste raamat:
* unistuste tulevik: abielluda ja saada 10 last, kes kõik on prohvetid.
Mõningad uuendatud reklaamid:
* Üks mure rohkem! Üks mure vähem (Prisma)
* Hakkame rohkem maksma! Hakkame vähem maksma (Maxima)
Tellimine:
Postitused (Atom)