Inimene hakkab ka oma kulutustelt käibemaksu tagasi saama

Jälgides meie maksusüsteemi ning retoorikat nüüd juba ammusest ajast (Mart Laar ja Siim Kallas), siis see riik on mõeldud algusest peale olema vabaturumajanduslik riik.

Vabaturumajanduse põhimõte on, et igaüks on jumalasarnane, igaüks ise otsustab ja vastutab ning saab ka tulemi. Alus on ka olemas selleks: inimene on loodud Jumala näo järgi ja tark inimene uurib Jumala tahet oma tegemistes lisaks matemaatika algtõdede ja erialaste teadmiste omandamisele. Vähemalt kindlasti nende kõrval.

Eelnimetatu ellu viimiseks tuleb viia läbi strateegiline uuendus, mis on lihtne, ning andma inimesele mõista - sina otsustad, sina vastutad ja sina saad tulemi.

Selleks strateegiliseks uuenduseks on lubada igal inimesest (füüsilisest isikust) maksuresidendil tulumaksuvaba määra pluss käibemaks ulatuses ostudelt käibemaks tagasi küsida riigilt ja selle kohta küsimusi ei küsita.

Püüan natuke enam lahti kirjutada. Nimelt on majandusest teada tõde, et tulud miinus kulud võrdub kasum. Juriidiliste isikute (põhimõtteliselt loe: äriühing) puhul on see elementaarne tõde ning ettevõte saab oma ettevõtlusega seotud ostudelt käibemaksu tagasi küsida, tingimusel, et ta paneb müügihinnale käibemaksu peale. Riik möönab, et käibemaksu kogumine ilma tagastamiseta pärsib ettevõtlust. Seda sama põhimõtet rakendab riik ka tulule. Tervet tulu äriühingu puhul ei maksustata tulumaksuga, üksnes tulule, mis ületab kulusid ning seda nimetatakse kasumiks. Eestis lükatakse seda veel dividendide väljamaksmise hetkele, kui välja jätta pangad, kes nüüd maksavad mingi osa kohe ära. Riik saab aru, et maksud pigem pärsivad ettevõtlust. Kui ettevõtlus on pärsitud, siis pole võimalik tegutseda ja leiba teenida.

Mina väidan, et seda sama võtet tuleb kasutada ka inimese puhul. Inimene peab, nimelt, esmalt perele, aga palju ka tööandjale-koostööpartnerile ning lõpuks midagi ka riigile panustamiseks tegema kaudseid aga hädavajalikke kulutusi - toit, transport, meelelahutus jm. Esialgu rakendaks seda vabastust sellele 500-le eurole, mis meil on praegu tulumaksuvaba. Tavapäraselt kui osta poest kuus 600 euro eest kaupa, siis sellest käibemaksu osa on 100 eurot ja ülejäänud 500 loetakse poe tuluks. Seda mõtlengi 500 pluss käibemaks all, mille pealt on inimesel õigus käibemaks tagasi küsida riigilt. Riik maksab tagasi maksimaalselt 100 eurot kuus ostudelt, mille inimene on teinud (iseasi, kas maksta jõudnud, nt kui ostis järelmaksuga). Riik teatud mõttes arvestab juba praegu, et vähemalt 500 eurot on kulutuste osa ning võtab vähem maksu. Loogiline on see ka käibemaksu alt vabastada, sest see on samuti universaalne maks erinevalt aktsiisist.

Miks see on vajalik?

1. 500 eurot inimese kohta on tänapäeval mõistlik minimaalne kulu, et inimene lihtsalt elus püsiks. Võib ka öelda, et kui inimene elus pole, siis pole sel ettevõtluse arendamisel üldse mingit mõtet - ettevõtlus peab toetama inimest, mitte vastupidi. Kuna ka riik on loodud inimesele, siis peab riik igati toetama inimese elu ja toimetamist.
2. Selle sammu väärtus on kõige enam 1,5 miljardit eurot täiendavat raha majandusse aastas, mis tuleb praeguste maksulaekumiste arvelt. 1,2 miljonit inimest x iga kuu 100 eurot kokkuhoidu on 120 miljonit kuus ehk 1,44 miljardit aastas. See on see maksimaalne summa, mille me praegu sundkulutustelt riigile anname, sest juba praegu on osad kulutused käibemaksuvabad, nt korteri üür selle üürimisel.
3. Tööandjatel väheneb palgasurve. Palga tõstmine ei peaks olema eesmärk omaette, ikka ülejääk peaks olema. Selle idee järgi saab ülejäägi vähema maksukoormuse abil.
4. Vähem inimesi peab tulema lihtsalt ellujäämise eesmärgil toimetulekutoetust taotlema. Väga palju uusi töökohti, mis omakorda vähendab inimeste hulka, kes peavad toimetulekutoetust taotlema. Muidu tuleks raha tagasi riigihangete kaudu, mis on aga piiratud seltskond saajaid.
5. Vabaturumajandus hakkab õitsele, sest ostetakse seda, mida tahetakse, aga mitte mida riik riigihanke korras või ametnikelt saadavate tegevuste näol ette määrab.
6. Riik saab üheselt selgeks, et inimene ei ole riigi ees aruandekohustuslane, et mida inimene endale ostab. Inimene samuti saab sama asja selgeks. Kuna küsimusi ostude sisu kohta ei küsita, ei tohigi küsida, üksnes pistelised kontrollküsimused pettuste vähendamise tarvis koondsummade osas ühe tšeki lõikes (algsumma, käibemaks ja lõppsumma), siis inimene ei pea põhjendama, miks ta ostis nt pardikujulise kuldklotseri. Tahab nälgib ja ostab pardikujulise kuldklotseri.
7. Deklaratsioonivormid on meil olemas, natuke vaja vaid täiustada (osade väljade täitmine tehniliselt blokeerida mõtetute probleemide vältimiseks).
8. Tegemist pole kodanikupalgaga, mis tähendab, et pistelise kontrolli käigus avastatud võltsitud andmed toovad raha riigile tagasi.
9. Kompensatsiooniks saab enam inimesi tööd ning palga suurenemisel maksuvabastus enam ei suurene, mis tähendab, et sealt hakkab riik raha tagasi juba teenima.
10. Mida me sellega lisaks saame? Välismaalased, turistid, maksavad kokkuvõttes kaudset eksprodimaksu, kuna kuna neile ei rakendu käibemaksu tagasiküsimisõigust.

Käibemaksu vabastuse puhul on inimese enda valik, kas ta küsib käibemaksu tagasi Guccilt, makaronidelt, kommunaalkuludelt või kõigelt korraga - ostis ta selle endale, kinkis vennale või lubas sõbrannal kasutada oma käibemaksuvabastust. Lähme ses mõttes äärmusesse, et kui ta tahab, võib ka tööandjale (või koostööpartnerile) kinkida oma vabastuse esitades tema tšekid enda nimel vähendades enda võimalusi. Peaasi, et tšekid (arved) on olemas ning neid kasutab vaid üks inimene korraga (vajadusel võib ka jaotada ostud sama arve peal alaarvete moodustamise teel nt). Igal ühel võivad vajadused olla erinevad ja mis see otseselt teiste asi ongi - teised ju ei vastuta olulisel määral tema eest isegi mitte praegu.

Kohad, kust riik teenib raha tagasi.

1. Kui tulevane lisaraha ostudeks on 1,5 miljardit, siis käibemaks on sellest u 0,3 miljardit. Tähendab ettevõttele jääb 1,5-0,3=1,2 miljardit oma kulude katteks. Ülejäänud 1,2 miljardist omakorda 0,3 miljardit või enam jääb Eestisse (marginaal 25% lõpphinnast nt), millest makstakse lõpuks u 0,15 miljardit maksudeks (kohe või läbi allhankijate töötajate).
2. Tuues tootmise kohe algetapist Eestisse tagasi, on eelarvele kaotus u 0,5 miljardit, kuna kogu raha, see 1,2 miljardit peale seda kui riik oma käibemaksu kätte sai, jääb Eestisse ja alles peale maksude maksmist, u 0,6 miljardit, liigub osa välja (turismireisid jms). Riik saab siis 0,9 miljardit tagasi. See 0,6 miljardit läheks välismaale ka siis, kui riik selle peatöövõtjate kaudu rahvale tagastab. Peatöövõtjad on aga enamasti keskmisest varakamad, kellele päikesereisid on tavalisemad. Nüüd aga jääb see raha ühtlasemalt kätte, mis tähendab, et päikesereiside peale vast nii suur protsent enam ei kulu riigieelarve kulutustest.
3. Sisuliselt võime kaotada ära käibemaksuerisused ning turistid jt mitte meie maksuresidendid (lihtsalt öeldes, et alaline elukoht pole Eesti) maksavad ikka meie käibemaksu, mis koguneb riigile.
4. Väiksemad toimetulekutoetused. Neid vahendavad sotsiaalametnikud võib enamikus rahus koondada. Iga koondatud ametnik on 1000 või enam eurot võitu kuus, mis kompenseerib 10 inimese tagastussumma automaatselt.
5. Kuna lihtsatest inimestest ümbrikupalgalised tahavad kõiki hüvesid omale kätte saada, siis saab jälgida ka deklareeritud tulusid ja käibemaksu tagasinõudeid ning oluliste ebakõlade puhul hakata "uurima elu".

Lastele kui tulu mitteteenijatele rakendatakse sama määra, mis vanematele. Sellega saame jätkata tuntud põhimõttega - kõik maksu all (tulu- ja käibemaksu) või -vaba, millest praegu paraku leiame ka erandeid ja eks neid jääb mingil määral ka olema.

Selle käigus keegi võib saada käibemaksu tagasi enam, kui on tulu teeninud. Olgu, ju ta on selleks kasutanud teise rikkust. Kingitused inimeselt inimesele või juriidiliselt isikult füüsilisele (st inimesele) hädavajaduse rahuldamiseks olgu samuti erinevate tulumaksude vabad.

Kokkuvõttes on meie riik rajatud maksustamise ja majanduse mõttes vabaturumajandusele. Riik aga on sellest irdunud ning tuleb tagasi tõmmata õigele rajale, st see hakkab tegelema vaid hädavajalikuga. Tuleb maksustada rikkuse tarbimisele võtmist (tulu- ja käibemaks nt), aga mitte tarvitamist ennast (erinevad varamaksud), ja hakata tunnustama maksuresidendist inimese vajadust olla elus pere ja edasi töötamise jaoks ning viia ellu strateegiline muudatus mõttemaailmas - selleks rakendada lisaks senistele maksumeetmetele ka teatud summas käibemaksuvabastust ilma küsimusi küsimata.