Ma tahan muuta

Miks kõrgemad toetused või madalamad maksud
Me oleme sellises olukorras, kus riik peabki heldem olema kui teised Euroopa Liidu riigid, sest ühelt poolt hinnad on teiste riikidega 1:1 vastavuses, aga hinnad peaksid olema 4-5 korda odavamad meie elatustasemega võrreldes ning teiselt poolt kohati lausa ahistatakse Eesti ettevõtlust maksude ja juuksekarva lõhki ajavate määrustega.

Nt läänes ei peeta normaalseks meie mõttetut dokumendipõhist norimist (st igal asjal olgu dokument taga, st olgu olemas ka parkimispilet, mis samas Eesti oludes hetkel jälle ei tõesta, kas tõesti ametisõidul parkisid või erasõidul).

Pigem peaks eeldama, et ega ettevõtja nüüd nii mõttetult ka raha laiali ei larista, vaid ikka siis, kui vaja on.

Abistamine olgu maksuvaba
Pealegi, kui tekib küsimus, et kas riik on petta saanud või mitte, siis riik on säästnud selle abi võrra kulusid ning saanud keskenduda asjalikematele vajadustele, mida üksikisik ei ole nõus-valmis jmt enda kanda võtma, aga peab siis olema nõus maksma maksu vm koormise korras. Peame meeles, et riik pole eesmärk iseenesest vaid oma residentide ja külaliste abistamiseks loodud. St riigil polegi vaja nende objektide pealt maksu koguda, millele ta raha ei pane, aga muidu peaks panema. Ehk kui teine teeb riigi eest nö töö ära ja veel võimsamas ulatuses. Abistamine peab olema maksuvaba.

Kui toetame kõik, siis las saab toetada ka üksikisik
Pigem kasvatame südametunnistust ning soodustame sotsiaal- ja kultuurisfääri toetamist, ilma, et nõutaks taha mingit reklaami, et pääseda tulumaksu või erisoodustuselt arvestatavate maksude kohustusest. Nii mõnigi ettevõtja oleks nõus oma raha panema mingi ürituse alla ning ei tahagi, et sellel ürituse reklaamil reklaamitakse ka seda ettevõtjat. Praegu on see vajalik, sest puudumisel tundub maksuamet vägagi aktiivne olema nt tulumaksumääramisel. Juhendusin praegu maksuameti enda nõuandest, mida ta jagab kodulehel.

Samas riik näeb hädasti vaeva, et kust leida raha samade kultuuri- ja sotsiaalettevõtmiste toetamiseks.

Kui riik on juba leidnud, et ala peaks toetama, siis võiks seda lasta teha ka neil, kes on ka oma raha nõus alla panema, mitte neid karistama maksu määramisega.

Tuleb vähendada maksukoormust teiste aitamisel, isegi kui see teine on oma töötaja. Usaldame ettevõtjat. See on tema raha, ta ei taha seda mõttetult kulutada.

Kui riik ei toeta, siis laseme vähemalt ettevõtjal toetada
Neid valdkondi, mida riik ei pea vajalikuks otse toetada, peaks riik laskma ometi teistel toetadas.

Tulu ja kulu maksustamine

Maksu soodustuse aluse lõppemisel arvestatakse maksu
Hetkel on olukord, kus ostes kodu või muu kinnisasja ning müües selle maha võib riik tulla ning nõuda tulumaksu kogu müügist-võõrandamisest saadud summalt. Samas riik ei vabastanud selle kinnisasja ostu tulumaksust. Kuna riik ei andnud tagasi, siis nüüd ärgu riik ka nõudku võõrandamistehingus tulumaksu. Tegemist on ju vara kuju muutmisega - rahast saab kinnisasi.

Tulumaksu võib riik siiski nõuda üürituludelt, sest siin pole vara kuju muutmist. Kinnisasi kuju ei muuda, seda lihtsalt kasutatakse, võimaldatakse kasutada. Samas nõudes tulumaksu üürituludelt peaks automaatselt lubama maha arvata ka tehtud kulutused. Kui ka ei lubata, siis on üüri puhul maksustamine ausam kui ostu-müügi puhul samade tingimuste jätkudes.

Maksustada võiks alles lõpptarbija juurde jõudmisel
St kõik vahepealsed raha välja viimised teistesse reeglina ühingutesse, oleksid maksuvabad. Kuna kõik ühingud tegutsevad kas põhikirja järgi kasumit teenivalt (äriühingud) või ühiskondlikuks hüvanguks (mtü-d, SAd), siis kasumi puhul kasu suureneb ning ühiskondliku hüvangu puhul, kui ka tegutsetakse vaid oma liikmete huvides, jääb riigil vähem raha maksta samadele mtü-dele ja SAdele. Pole põhjust enam maksta, sest tulu tuleb ju ettevõtlusest. Samas on juba praegu lubatud teatud väljamaksed nö lõpptarbijale maksust vabastada, sest tegemist on hädaolukordade või alade eelisarendamisega, mitte "kantimisega".

Kui nüüd raha makstakse välja lõpptarbijale, siis tuleb tasuda maksud - passiivtulu korral tulumaks ja aktiivtulu korral ka sotsiaalmaks.

Heategevusega võib tegeleda ka äriühing, sest idee on aidata abivajajat, mitte petta riiki.

Riigi spetsiifilised omadused
Riigile spetsiifilised omadused on karistamine ning selliste teenuste osutamine, mida erasektor ei saa osutada.

Halduskaitse olgu võimalik
Kas vähendame miinimumini halduskohtute riigilõivud või kaotame need üldse ära. Avaliku halduse eeldus on, et riik on alati tugevam pool. Ja seda riik ka tõestab oma käitumisega, sest kui see juhtum jõuab kohtusse, siis jälle kaotab. Kaotusi on piisavalt.

Riigi teenused on erilised ning ei lange kokku eraõiguslike teenustega
Riik ei osuta teenust vaid täidab avalikku ülesannet, st nt äriregistri väljavõtted olgu riigilõivud, mis katavad kulutused, mitte teenused, mille pealt arvutatakse veel käibemaksu. Selline huvitav tähelepanek minu poolt. Pealegi, kas see tasuline süsteem pole kallim, kui tasuta versioon. Ühelt poolt küll kaitseb ettevõtjaid lihtsalt huviliste eest, sest andmed on kaitstud kroonides 10-25 kr + km teenustasude taha, samas kui tuntakse huvi, siis on andmed ikka kätte saadavad.

Kui aga tahame, et need andmed poleks kätte saadavad, kaotame siis ära äriregistri avalikkuse. Mina pooldan avalikkust.

Tüüptingimustest
Tüüptingimused iseenesest on head.

Tüüptingimus ei tohi seada teist poole tahtevastasesse olukorda
Minu arvates peaks tasakaalustama ka võlaõigusseaduse tüüptingimuste käsitlust.

Ühelt poolt on öeldud, et tüüptingimuse liigne kallutatus on tühine, samas
sideettevõtjad on mihklid selle peale, et reklaamivad välja teenuse ühtede tingimustega ja siis muudavad need ära viidates tüüptingimustele, millega sa lepingut sõlmides nõustusid. Oleks, et on hädavajalik muudatus, st nad ei paku enam sellistel tingimustel teenust, aga kui nad pakuvad endiselt, aga vanad selle teenuse tellijad viiakse sundkorras sisult teise paketti üle. Sellisel juhul on jama. Kui me tellime teenuse, siis me sõlmime lepingu teenuse osutamisele, mitte raha maksmisele. St kui sidefirma tõstab vanas paketis mingit hüve (mida ei ole kliendil vaja või veel hullem, nagu minu puhul lisaks mitte vajamisele: ta ei suuda tagadagi) ning samas loob juurde uue paketi, mis on sama, nagu vana pakett enne, lihtsalt soodsama hinna ja teise nimega, siis on kahtlane. Muidu ehk polekski muret, aga seotud olen ja ka teised on tähtajalise lepinguga, samas leping sõlmitakse ju mõistlikult võttes teenuse põhiselt ja sellest lähtuvast hinnast, mitte hinna põhiselt.

Olulise teabe avalikustamine klientidele
Lisaks veel teavitamine tüüptingimuste muudatusest - loogiline on, et saadetakse e-kiri, aga ei, pannakse kodulehele üles ning reklaamikampaaniasse. Minu arvates on koduleht ja reklaamiklipp pigem informatiivne kui siduv asukoht või viis teabe edastamiseks. Viisakas on oma kliendile saata kasvõi e-kiri, et muudatused on ees. Minu arvates on see elementaarne kurjasti lähenemine.