Lõpetame lastelt elu varastamise

Teemaks on õpilased, kes ei taha koolis käia ja kelle puhul me siis süüdistame nutitelefonidest alates ja ma ei tea kelle või millega lõpetades, et nad ei taha koolis käia. Tunnistame, et nad ei taha koolis käia, kui tahaks, küll käiks ja õpiks.

 Praegune süsteem ei nõua neilt õppimist, sest neid veetakse klassist klassi edasi ja hiljem enam ei lase õppida, sest neil on põhikooli või keskkooli diplom käes. Kui nad tahavad õppida, siis vaid eraviisiliselt kalli raha eest. Mille see kaasa toob lisaks sellele, et meil on kari diplomeeritud idioote? Selle, et neil lastel, hiljem küll täiskasvanutel, pole võimalust isegi pärast, kui mõistus koju tuleb, õppida. Raha on nende peale raisatud, kuna nad on koolide nimekirjas vegeteerinud, aga praktikas on neilt võimalus varastatud. Lisaks on nad traumeerinud oma klassikaaslasi. Enamus neist nö geeniustest, kes teavad ise paremini, mida teha, traumeerivad tahes-tahtmata oma klassikaaslasi. Meie targad inimesed varastasid nende elu ja aja.

Võtaks vastu otsuse, et paneme need õpilased, kes ei taha õppida, ise vastutama: kõrvaldame koolist, kuni tuleb mõistus pähe, sellega saavad nad märguande, et asi on jama; teiseks takistame neil teisi, kes tahavad õppida, traumeerida; kolmandaks anname neile võimaluse hiljem, kui mõistus pähe tuleb ja küll see tuleb, uuesti õppima tulla. Nad näevad, et neile ei antagi asju niisama kätte ja samas hiljem, kui nad saavad aru, et neil on seda sisu vaja, siis on neil võimalus see omandada ning kõige selle keskel on teistel võimalus rahulikult õppida.

Senikaua võib nendega tegeleda siis sotsiaaltöötaja või õigemini isegi riigirahastusel olev sotsiaaltöötaja, sest miks omavalitsus peab neile raiskama raha, kui riik on populismis kehtestanud seaduse, et laps peab ilmtingimata õppima ning samas sama populistlikult võtnud käest sunnivahendid, et laps kasvõi õppima sundida.