22. dets 2010

Sünnid ettevõtjaks

Iga inimene ettevõtjaks
Pole põhjust jätkata senise registreerimise korraga
Pooldan, et iga inimene oleks automaatselt FIE, st ta saaks kogu aeg tegutseda eelnevalt registreerumata äriregistris. Registreerimine iseenesest annab vaid statistika, et millega keegi tegeleb, aga parema statistika annab tulumaksudeklaratsiooni E vorm, mis näitab selgelt ära, mida keegi teeb.

Inimene võib minna tööle töölepingu või muu võlaõigusliku lepingu alusel ja muud viisid, nagu praegugi, siis makstakse lihtsalt tema eest maksud ära. Pahatahtliku maksudest kõrvalehoidmise puhuks on meil juba välja töötatud erinevad mehhanismid.

Tasuta tervisekindlustus kõigile Eesti territooriumil

Minu arvates peavad kõik saama tasuta ravile, enamale kui esmaabile ehk elupäästvale ravile, kes viibivad meie territooriumil. Kulukas on küll, aga me peame oma kaaslasi aitama ning kellelgi pole südant abivajajat haiglast välja lükata. Nüüd saaks sellele lihtsalt tähelepanu pöörata ning ei peaks muretsema, et kui keegi jääb riigile maksu võlgu, siis ta kedagi ei huvita, st peab iga vastuvõtu eest maksma 50 kr, haiglasse minek on pöörane idee jne. Inimese majanduslik taust poleks enam probleem. Tervis on inimese kalleim vara, sest elada võib rikkamalt või vaesemalt, aga haigena elada on hoopis teine tera.

Kusjuures selline süsteem aitaks inimesel paremini mõista, kui palju meie riik ikkagi omale noolib maksuraha.

Ka maksmata on tervisekindlustus

Vabastaks miiminumtöötasu maksudest ja solidaarsusmaksest, aga pakuks endiselt samu teenuseid.

Seda iga töötaja kohta. Summa osalt, mis ületavad miinimumtasu, tuleks tasuda maksu ja maksed täisulatuses. Maksuametisse jõuavad andmed endiselt deklaratsioonide kaudu.

Võidame põhiliselt.
Inimesel säiluvad ka siis pension, tervisekindlustus, töötuskindlustus
Põhimõtteliselt me lepime kokku, et kuigi madalapalgalised võib olla mitte kunagi ei maksa riigile maksu, me ikkagi maksame neile 1. samba pensioni ehk nö rahvapensioni ja töötuskindlustusmakseid. Mõlemas süsteemis tasutakse meile vaid arvude pealt, mida me saame ise ka kirjutada, sest need on vaid ühist vara ümber jagavad arvud, suhtarvud.

Meenutame, et puudujäävate maksete tasumiseks on nt töötuskindlustusmakseid korduvalt tõstetud, mis näitabki, et meile jaotatakse raha ümber lihtsalt koefitsentide alusel.

2. samba pensionimakseid (fondidele kui eraettevõtetele) tasume jätkuvalt, sest nendelt maksetelt makstakse meile tagasi ainult meie endi kogutud raha. Kui sureme, siis pärandub vara teatud juhtudel järglastele.

Hinnad langevad
Hinnad langevad käibemaksu, sotsiaalmaksu, tulumaksu ja töötuskindlustusmakse võrra, sest vahe on sees, kas maksad 7700 ja inimene saab 3700 kr või maksad kokku 4800 kr ja inimene saab 4300 kr. Puhkusetasud muidugi on juba sisse arvutatud hindadesse.

Võtan näiteks, kus palkame nt kojamehe, kes töötab äriühingu all, kellele makstaks
miinimumtöötasu ja muid kulusid, ka kasumit, pole. Majaomanikule tuleks praegu arve 7700 kr, sh käibemaks või 6400 kr käibemaksuta, aga kojamees saaks elamiseks 3700 kr. Tulevikus tuleks arve vaid 4800 kr, aga kojamees saaks 4300 kr. Mõlemal juhul arvutatud juurde puhkusereserv.

Tekivad töökohad
Palgata saaks mitu töötajat, sest kaasnevad kulud on väikesed. Seetõttu väheneb töötute arv ning sotsiaaltöötajad saavad tegeleda allesjäänud töötutega sisukamalt, neid aidata. Toimetuleku jms toetusi ei ole enam vaja maksta. See kõik vähendab kulutusi, mida muidu peaks maksutuludest katma.

Ausalt on võimalik
Sellise süsteemiga on naljakas suurema palga pealt jätta maksmata maksud ja maksed, sest see ei ohusta enam me ellujäämist kaasaegsete inimestena kui ka ettevõtjatena.
Petmine ei õnnestu, sest nö kaaspetja pole enam asjast huvitatud. Kui keegi mõtleb, et ta hakkab omale tasusid maksma vormistades need teise inimese nimele, siis teine inimene ei saa vajadusel enam sotsiaaltoetusi, sest tal juba (vähemalt formaalselt) on sissetulek olemas. Pettuseid tehakse aga hetkeolukorda või lähitulevikku silmas pidades. See vähendab petmistahet ja sellega ka võimalust.

Saab edukamalt hakata maksupettuste vastu võitlema. Maksuametnikud saavad tegutseda
süvenenult ja pole vaja ametnikke enam juurde palgata.

Kasu on igal juhul suur.

Sihtgrupipõhised aktsiisid

Sihtgrupp
Mina näiteks käiks välja sellise skandaalse aktsiisiidee:
nimelt kui me hakkame aktsiise rakendama mõtleme eelnevalt välja, kas me üldse lubame mingit toodet müüa (aktsiis on reeglina seotud müügiga). Kui lubame, siis peaksime rakendama aktsiisi sellises suuruses, et seda toodet oleks nö sihtgrupil reaalselt võimalik ka osta.

Võtan näiteks tubaka, sest seda me teame kõik ning oleme veendunud, et suitsetamine on kahjulik tegevus ning parem oleks, kui ei suitsetataks. Suitsetajate sihtgrupp vastavalt tubakaseadusele on al 18 aastased inimesed, muidu võiks lugeda juba nö 15-aastastest alates. Nad reeglina käivad tööl, st saavad vähemalt miinimumpalka. Kui paljud ei käi tööl, siis peaks seda ka arvesse võtma.

Vastavus sihtgrupile
Teeks sellise asjaliku: kui juba otsustame müüa, siis teeme selle võimalikult sihtgrupile kättesaadavaks. Ärme mängi lolli ning tee head nägu, kui tegelikult me töötame oma rahva vastu. Mina julgen seda juba nimetada töötamiseks rahva vastu, kui me justkui lubame tarbida, aga tegelikult takistame igal võimalikul (ja võimatul) viisil. Kui me otsustame, et tarbida ei tohi, siis keelame selle ära, mitte ärme rakenda nt suitsupakile aktsiisi 100 kr, mis tõstab paki hinnaks 110-120 krooni ning ütle võidurõõmsalt, et näed, lubame ju suitsu müüa, oma viga, et ei jõua osta. Olukorras, kus miinimumpalk on 3800 krooni kätte ning kuine suitsukulu tuleks täpselt miinimumpalga lähedale (3300-3600 kr). Siin tekib muidugi filosoofiline küsimus, et kui palju on palju, aga sellele me leiame vastuse, kui suhtleme suitsetavate inimestega. Tavataks on kuskil 1 pakk päevas. Räägin omast kogemusest, sest olen pärit suitsetavast perekonnast ja suguvõsast. Neid ei räägi mingi imega suitsust eemale. Me peame teenima ka seda osa rahvast, kes meie põhimõtteid väga millekski ei pea ning andma neile võimaluse endiselt elada.

Miks aktsiisikaupa tarbitakse
Arvestame, et me elame Kuradi maailmas, kus Kurat pehmelt öeldes tembutab, aga tegelikult võrgutab nii peene ja tugeva võrguga, et meil on kristlastena raske talle vastu astuda, aga me peame neid ohvreid - inimesi armastama ning neile vastu tulema. Juba idee, et aktsiis on peal tootel, näitab meie suhtumist, et me ei pea selle tarbimist heaks, aga kuna igal inimesel on õigus otsustada, siis anname talle ka võimaluse otsustada.

Lahendus
Hetkel tundub, et juba on aktsiis saavutanud tipu, sest kui pakk suitsu maksab 30 krooni, siis see teeb kuus 900 krooni. Arvestades, et meil on palju töötuid (töötutoetus 900 kr), kellel siiski ei õnnestu suitsetamist kinni keerata vaid see pigem süveneb, sest meil pole neile asemele pakkuda arvestatavat asendustegevust, siis peame ka neile andma mingi võimaluse osta aktsiisikaupa. Me ei pea tegema neile eraldi hinnaalandust, aga tuleb teha üldine piisav võimalus siiski seda toodet tarvitada.

Ametnikud vabaks

Artikkel avaldatud ka Delfis

Me elame vabariigis, kus me taotleme igasugu õigusi ja vabadusi. Mina taotleks selle kõige kõrval ametnikele – reaametnikest, kaitseväelastest asutuste juhtide ning isegi kohtunikeni – õigust end määratleda poliitiliselt ja paremat seadusloomet. Tihti tuuakse ametnike poliitikavabaks muutmise puhul põhjuseks, et äkki tuleb parteikontorist käsk ja nad peavad siis tegema midagi sellist, mida nad teha ei tohiks. Või jätavad midagi vajalikku tegemata.

Selgitav näide
Paremaks mõistmiseks ma toon näite hoopis teisest vallast. Toon väljamõeldud näite ühest aatelisest ja ausast politseinikust, kes peab kinni oma lapse, kui see sõitis autoga võõra aia puruks.

Politseinikul ühelt poolt on kohustus kahtlustatav kinni pidada, aga see on ju ta enda laps. Karistused, isegi Eestis, on kõigest hoolimata plekk. Mida teha? Kas pigistada silm kinni või anda "täie rauaga". Tihtipeale mõeldakse, et näe – politseiniku laps – siuke pätt. Politseinikku ehk ootab ka tööalaselt mingine karistus või tõke karjääriredelile.

Seadusloome roll
Mina pööraks tähelepanu seadusloomele. Kas meie seadused on kirjutatud korrektselt – kas need on kõiki osapooli arvestavad – nii arvestavad, et politseinik saaks aru: see tegu oli kõigest hoolimata nii halb, et vajab karistust? Või politseinik ei saa aru, et see tegu karistust vajab? Aga ehk see tegu siis ei vajagi karistust? Või on karistused liiga karmid? Kas on õige karistada isa, kui teo tegi poeg ja kõik teevad ausalt – kahtlustatav peetakse kinni (eeldusel, et on vaja siiski).

Ma arvan, et meie seadused peaksid olema sellised, et üks roll – isa – tal poleks põhjustki takistada teisel rollil – politseinikul – oma tööd teha, sest need lihtsalt ei puutu ühisesse valdusalasse. Üks roll ei saakski takistada teist, sest need rollid sobivad ideaalselt kokku, ei teki rollikonflikti. Kõik rollid teevad oma tööd ausalt, väärikalt, lähtudes rangelt vaid neist vajadustest, mida on vaja täita, sest teisiti oleks see kollaps. Isa kaitseb piisavalt oma poega ja politseinik karistab piisavalt süüdlast ning kellegi süda ei tilgu verd. Kõik on inimlikult kooskõlas.

Riik ei tegele värbamisega
Toon selle üle õigusele end poliitiliselt määratleda. Ma arvan, et sellisel puhul on vaja palju kaalutlusõigust anda igale ametnikule ning iga ametnik peab olema aus, väärikas. Kardetakse, et palju neid inimesi poleks, kes sellisel juhul ametnikuna saaks töötada. Samas kas meil oleks nii palju ametnikke üldse vaja? Võib olla on tegemist meie riigi värbamisprotsessi puudulikkusega? Kontrollitakse põhjalikult, aga ei olda ametnikuga nagu inimene inimesega isegi asutuse sees? Üritatakse võimalikult paljudele tööd pakkuda? Milleks? Miks on vaja nii palju seadusi ja ametnikke?

Mis on see hea külg
Minu arvates võiks iga inimene kuuluda kuhugi erakonda vm poliitilisse rühmitusse, kui vähegi soovib. Siis me teame, et kellega on tegemist ning kui palju teda ehk peab veenma ja millest lähtuma, et ka tema saaks aru: see töö, mis ta teeb on just sellisena vajalik. Hea suhtlemise aluseks on igale inimesele organisatsioonis selgitamine, et miks on just nii vaja teha. Kui ametnik saab aru, et tema töö ja tahe teha erakonnas karjääri lähevad vastuollu, siis peaks ta valima, kumba ta soovib.

Anname inimesele õiguse ise otsustada, sest muidu ta otsustab salaja ning siis me ei tea keegi, miks ta nii teeb. Vabadus toob inimesele ja teistele kasu, küll toovad kahju väärad väärtushinnangud, millest lähtume.

Avalikustumine kui tõekriteerium

Loe seda artiklit ka Delfist

Mis selgub Wikileaksi abil? Selgub, et ei juleta oma tegude taga seista. Jutustatakse palju-palju, aga kardetakse avalikustumist. Tooksin siia Piiblist kirjakoha - Õpetussõnade 10 peatükk salm 19 "Kus on palju sõnu, seal ei puudu üleastumine, aga kes talitseb oma huuli, on mõistlik." Reeglina ei peaks kartma avalikustumist. Välja arvatud erandid, aga reeglina peaks meie tegu või jutt olema vähemalt mittesalajane ehk avaldada pole vaja, aga kui tuleb avalikkuse ette, siis poleks vaja häbeneda ning ei too kaasa olulisi tagajärgi. Kui julged teha, siis vastuta. Muidugi on raske vastutada, aga võta julgus rindu ja vastuta. Oma tegude eest vastutad lõpuks nagunii.

Rääkisin ühe targa inimesega Euroopa tolerantsusest. Ta väitis, et Euroopa on tolerantne. Tähele tasuks panna, et Euroopa kaitseb infot kurjategijate kohta kiivalt ning vestluskaaslane väitis, et salastatus on väga hea. Mina ütlesin, et vaevalt, et Euroopa elanikud väga tolerantsed on – nad lihtsalt ei tee kurjategijatele omakohut või lihtsalt suhtu halvasti, sest nad ei tea, et need inimesed on kurjategijad. Kas inimesed oleksid siis ka kurjategijate suhtes tolerantsed, kui nad teaksid, et nende naaber on kurjategija? Mina väidan, et tolerantsust saab hinnata selle järgi, kui palju keegi teab ja suurest hulgast teadmisest hoolimata ei mõista omakohut või suhtu halvasti.

Minu arvates on tõekriteeriumiks avalikustamine või avalikustumine ja käitumine sellel puhul. Avalikustumine siis juhtum, kus ise ehk ei avalikusta, aga keegi teine avalikustab või juhtub tehniline rike ning info saab avalikuks. Ma arvan, et kui julgeme oma tegusid tunnistada, siis me võime endaga rahul olla.

Kusjuures selle alla läheb ka suurt kära tekitanud nö pressisuukorvistamine. Oleme ausad, kui vaadata minu suvise Delfis ilmunud artikli "Joodikud ja suitsumehed häbiposti" kommentaare, mida oli 200 ning kerge erandiga solvavad, laimavad, mõnitavad, nimekiri pole lõplik, siis ma saan seadusandjast hästi aru, miks sellist seadust tahetakse kehtestada. Mina sain kõvasti naerda neid lugedes, sest need olid nii ajuvabad, aga faktiliselt on selline käitumine karistatav.

Nii et oleme sellise hoiakuga, arvestades, et inimesed on ekslikud, kus info avalikuks tulles me ei pea eriti häbi tundma. Arvaku siis teised mida tahes, sest arvamuse avaldamine on omaette kunst, eriti piiratud info ühiskonnas.

Ebaseaduslik rahastamine

Riigikogu vabastas erakondade ebaseadusliku rahastamise karistusest.
Huvitav, kas see dekriminaliseerimine vabastab nüüd kristlased st Erakonna Eesti Kristlikud Demokraadid ka karistusest? Kristlased võtsid ju laenu ainult, st avaliku kohustusega tagasi maksta ning said jõhkralt peksa. Said trahvi osaliselt tingimisi täitmisega.

Nüüd dekriminaliseeriti suisa annetuste vastu võtmine, nii et peaks ka selle avaliku laenu võtmise üle vaatama ning selle konkreetse juhtumi üle vaatama.


Laenu on õigus võtta
Meenutan, et laenu on õigus võtta, aga vaid krediidiasutustelt (reeglina pangad), st üks eraettevõtlusala on seatud eelisseisu teise ala ees tagamata samas, et krediidiasutus ei püüaks erakonda enda mütsi alla tõmmata.

Kontrollimehhanism on ikkagi sama
Pangal on ka lihtsam kanda laen maha, st anda varjatud annetust, kui väikeettevõttel, sest väikeettevõte läheb pankrotti, pank mitte. Nii lihtsalt vähemalt mitte.

Finantsinspektsioon pankade puhul ei saa ka vahele astuda rohkem kui maksuamet, sest kedagi petetud pole - tehingud kõik avalikud ja tehtud vastavalt ettevõtlusloogikale. Nii et pole mingit alust eelistada panku teistele ettevõtetele.

Liikmemaksed ei kata kulusid
Võib julgelt väita, et ühelgi erakonnal ei piisa liikmemaksudest ja eraisiku annetustest, et katta oma tegevuskulusid sh valimiskulusid. Seda on ka tunnistanud üks Riigikogu erakond avalikult uudistes.
Seega võib oletada, et Riigikogu erakondadel on liikmemaksude vähese mahu tõttu kalduvus kaasata annetuslikku raha eraettevõtlusest.

Ettevõtjad võiksid ikka annetada
Mina arvan, et parema läbipaistvuse tagab just ettevõtjate võimalus erakonda avalikult rahastada. Prokuratuur ja KaPo saavad kontrollida, kas on varasemas või hilisemas tegevuses korruptsiooni. Nagunii peavad nad seda tegema. On ka teinud, seesama Eesti Kristlike Demokraatide kohtukaasus. Samuti näitab prokuratuuri vahvaid võitlusi, kus kaasused poliitikute, nt Rahumägi, Antropov, suhtes lõpetati inimlikult võttes kummalistel asjaoludel. Jah, prokuratuur võitleb korruptsiooniga.

Mitmeid sarnasusi
Muidugi meenub sellise tegevusega Tallinna MuPo vaprad võitlused pätitegemistega, nt Savisaare juhtum. Ma ei tea miks, aga kuidagi sarnased tunduvad prokuratuuri, KaPo ja MuPo võitlused.

Samuti tundub see sarnane juhtumiga, kus tehakse salajasi otsuseid ja kardetakse nende avalikuks tulemist. Me ei saa endiselt hinnata salajaste rahastamiste tulemusi, sest me ei tea, kas rahastamisigi üldse on olnud.


Lõppkokkuvõttes teevad Riigikogu erakonnad just ja vaid endale seadusi, et keegi teine ei pääseks meepoti kallale. Ei kohaliku ega riikliku meepoti kallale. Rahva raha peetakse enda omaks ning see annab minule mõista, et Riigikogu erakonnad ei ole ausad.

Postituste ajaline järjestus