28. veebr 2010

MaSu masu asemel

Praegu on masu (majandussurutise) aeg ja töötaja, kes on lapsepuhkusel, soovib kasutada oma õigust tööd teha ning tahab tööle minna. Kõik on väga tore, kuni peab lapse tööajaks kuhugi hoiule andma. Nüüd hakkab “lõbu” pihta. Lasteaedades pole kohti. Tihti pannakse lasteaedadesse kohad (vähemalt Tallinnas) kinni juba lapse sünni järgselt. Pole kindel, kas saab kohta. Pidevalt on ka meedias juttu, kuidas lasteaiad on ülekoormatud, rühmad tehakse üle normide suurteks jne jne. Mis siis teha? Paneme lapse eralasteaeda või päevahoidu. Aga see maksab. Mitte, et linna lasteaed ei maksaks, aga see maksab rohkem. Sellist raha aga lapsevanemal pole. Hea küll, ta võib taodelda riigitoetust. Aga see ei kata neid kulutusi. Inimene räägib loo oma ettevõtjale ning too saab asjast aru, vaatab hinda ja oleks isegi nõus välja käima selle raha, töötaja on ju hea ning häid töötajaid tuleb hoida, aga... Riik küsib selle abi andmise eest erisoodustusmaksu, mis lisab hinnale umbes 70 %. Lihtsustatult öeldes käsitletakse sellist abi nagu palka, aga selle erinevusega, et ei pea maksma töötukindlustusmakseid ega kohustuslikku pensionikindlustust. Paljud värsked emad on selles vanuses, kes peavad sundkorras liituma kohustusliku pensionikindlustusega. Kuna aga ei pea maksma neid makseid, siis ei loeta ka seda palgaks ning ei teki töötajal võimalust saada kõrgemat puhkuseraha, töötuskindlustushüvitist vms.
Ma pakuks välja, et riik seadusandjana, võiks selle olukorra lahendada järgmiselt: võimaldada näiteks poole palgafondi ulatuses (palgafond koosneb siis netopalgast ning kohustuslikest maksudest nagu eelmainitud töötus-, pensionikindlustusmakse, tulumaks ja sotsiaalmaks) lubada nö maksuvabasid toetamisi. Sellega lahendaks riik ka omapoolse toetamise – kui ettevõtja maksab kinni, siis pole ju vaja toetust maksta.
Kusjuures sellist toetamisvõimalust saaks laiendada millele iganes, kus tasutakse otse kauba või teenuse eest (st mitte töötasu, käsunditasu jms füüsilisele isikule makstav raha). Sellega saaks toetada paljude laste huvikoole, tasuda nt suvaliste inimeste üürivõlgnevusi. Inimesed, ettevõtjad, tahavad aidata. Aga neil ei lasta aidata. Jutt, et saavad ju küll aidata, lihtsalt peavad maksma 70 % juurde, see on minu arvates lihtsalt targutus.
Nüüd tekib küsimus, et aga äkki nö pikendatakse palka. Las pikendavad. Kui inimene on nõus, et temalt võetakse õigus oma raha üle otsustadas (muidu saaks ta ju selle võrra rohkem töö-, käsundi- jms tasusid, millelt arvestatakse sarnaselt makse), las ta annab siis selle ära. Vaba maa, vaba riik, vabariik. Meie seadusloome eeldab, et inimestel on võimalus vabalt otsustada. Muidugi ei saa minna vabadusega hulluks, seetõttu on seaduseid vaja, et mõningaid õigusi-kohustusi paika panna. Seetõttu ma pakungi välja umbes poole palgafondist. Loomulikult võib see kujuneda suuremaks või ka väiksemaks, aga pigem suuremaks. Nüüd võib tulla see väide, et ettevõtja ei pakugi rohkem töötasu, kui miinimumtöötasu, vaid võimalusi käia ja nautida elu, peaasi, et tšekid on olemas. Või et ettevõtja hakkab oma nn lehmalellepoegi hoopis toetama töötajate asemel.
Võtame väite, kus ettevõtja ei pakugi rohkem töötasu, kui miinimumtöötasu, vaid võimalusi käia ja nautida elu, peaasi, et tšekid on olemas. Samas seda saab ka praegu juhtuda. Aga ikka võetakse tööle inimesi ka kõrgema ja palju kõrgema suisa, töötasu eest, kui seda on miinimumtasu. Miks peaks tulevikus asi teistmoodi olema? Kindlasti keskmine tase langeb, aga kas töötaja kaotab sellest midagi? Nojah, kaotab küll, ta ei saa ju nii palju enam töötuskindlustushüvitist, pensioni jms. Samas, kui palju on neid inimesi, kes on nõus, et nende otsustusõigus, mida oma töötasuga peale hakata piiratakse vaid miinimumtasu peale? Ma arvan, et inimestele ikka meeldib ise otsustada. Ma arvan, et ma küll ei tahaks, et keegi võõras liiga palju teaks või suisa otsustaks, mis majoneesi ma poest ostan (hüvitaks tšekkide alusel) või millele muule mu raha kulub. See paneb paika, et töötasud küll langeks, aga mitte liiga. Ütleme, et mitte häirivalt arvestades hüvesid, mis kaasnevad.
Kuna minu mõttes kõik käib läbi raamatupidamisest ning toetuste summad ning saajad peaks igakuiselt deklareerima isikuliselt, siis jäävad andmed kuhugi nt maksuameti andmebaasi. Teiseks arvestatakse toetused maha riigi poolt antavatest toetustest. See paneb paika, et inimene ei võtaks fiktiivseid toetusi ning ka distsiplineerib oma toetuste kasutamist. Vaatame asja positiivset poolt. Kuna ettevõtja, maksis omast taskust kulu kinni, siis pole riigil vaja enam hüvitada mitmeid kulutusi. Mistõttu läheb saamata jäänud maksutulu kohe õigesse kohta. Veelgi, me säästame raha. Teatavasti võtab iga vahendaja oma osa. Nii ka meie ametnikud. Nad tahavad õigustatult oma töö eest tasu saada. Tasu tuleb aga erasektorist, kõigi teiste käest, kes ei tööta otseselt riigile, riigitellimusel jne. Kui riik toetaks, siis vaid hädavajalikes toimingutes. Hoiame kokku mitmete ametnike arvelt, sest neil pole vaja enam selliste asjadega tegeleda ning saavad teha vajalikumaid töid.
Pealegi, kuna palgakulud vähenevad, siis vähenevad ka kaupade-teenuste hinnad ning lõpuks võidame me kõik.
Võib ka juhtuda, et ettevõtja hakkab oma nn lehmalellepoegi hoopis toetama töötajate asemel. Võtame asja sellest küljest, et neid toetaks ta nagunii, aga nüüd avaneb võimalus ka töötajatel ja teistel osa saada ettevõtja lahkusest.
Mainisin enne, et töötasude vähenemisega vähenevad toetused, pensionid jms. Aga kes ütleb, et sellised asjad on garanteeritud? Just hiljuti, aasta-kaks tagasi läks meie riik rahapuuduse tõttu pensionisüsteemi kallale. Süsteemi kallale, mida reklaamiti kui kaljust kindlamat. Kõrgkoolid teavad ka hästi, mis nende rahastamisega toimus. Poole aasta pealt otsustati, et aitab, hakkate vähem raha saama. Lisaks nõuame tagasi, hea küll, ainult vähendame, juba aasta alguses välja makstud-lubatud raha. Kuna see on aga ära kulutatud, siis see-eest vähendame veelgi niigi vähendatud raha. Nii et pole just väga kindel süsteem. Mitte, et riik nüüd halb oleks, aga lihtsalt ajad on sellised, mis toovad kaasa korrektuure (iseasi, kui õigeid). Korrektuure tuleb aga tulevikus veel mitmeid.
Korrektuuride vajadus tekitab tahes-tahtmata vajaduse, et tuleb ise hakkama saada. Ise suuta. Seetõttu pöörame masu aja MaSu ehk Ma Suudan ajaks. Toetame inimeste suutlikkust ise hakkama saada, ilma riigi otsese toeta. Las riik teeb keskkonna, meie sisustame selle.
Kui saavutatakse selline suhtumine, et tee teisele, mis sa tahad, et sulle tehtaks, siis on meie elu varsti palju rõõmsam.
Soovin meile kõigile mõnusat olemist ja paranevaid elunäitajaid.

4. veebr 2010

Janno Tarkuste Raamat

* Üle krooni sahiseva kõlab lauluhääl, eurod teevad tilla-talla imearmsasti-i, eurod teevad tilla-talla imearmsasti-i. Kõlisevat euroaega, muhhahaaa...
* Ma ei taha vanemaks saades nii palju ringi kulgeda, sest muld, mis mu küljest kukub, on ju vaja kokku koguda, et osagi mu'st ei kaoks.
* Huvitav. Kui koer nimetada ümber kassiks, kas ta hakkab siis hiiri ka püüdma?
* Oodata on uut tööhõivet: tänavate koristajad saavad töö juba mõne kuu pärast. (avaldatud vist jaanuaris 2010)
* Varsti lisandub hulk töötuid: lumekoristajad, sest saabub kevad.
* x+y on nagu siga ja lehm või siis lehm ja siga (vt 22.01.2010 Õpetajate Lehte)
* x*y on nagu sigalehm või lehmsiga (vt 22.01.2010 Õpetajate Lehte)
* ideaalne kitarr: võtad kätte ja juba ta mängibki.
* magavale kassile ei jookse hiir seepärast suhu, et ta magab kinnise suuga.

Indreku tarkuste raamat:
* unistuste tulevik: abielluda ja saada 10 last, kes kõik on prohvetid.

Mõningad uuendatud reklaamid:
* Üks mure rohkem! Üks mure vähem (Prisma)
* Hakkame rohkem maksma! Hakkame vähem maksma (Maxima)