5. sept 2018

Suurtegijad ja riik kui polüteismi jumalad - noh seedivad teineteist


Seda süsteemi kasutades on meie rahvas ja riik jõudnud sinna, kuhu oleme jõudnud, ka selleni, et meie riik on nii paks, et meil on enam kui 100 000 töökohta riigisektoris ja sinna pole osaliseltki loetud riigile allhankeid tegevaid nt ehitus- ja kinnisvaraettevõtteid. Siin ma ei mõtle juhuslikult riigile tööd tegevaid ettevõtteid, vaid pidevalt lepingulises suhtes olevaid, mis siis, et lepingud muutuvad (objektipõhiselt), põhivaldkond jääb. Just need suurettevõtted on hakanud kinnisvara maksu kaasa kiitma ning ihaldama aina enam makse. Neil, kes tingimata soovivad palju maksu maksta, ärge kasutage oma tulumaksuvabastusi-tagastusi, mis tulumaksuseadusega on ette nähtud. See ei ole kohustuslik. Käibemaksu ei pea ka tagasi küsima, see on üksnes õigus. Makske, makske nii et silmad krõllis. Nende suurettevõttete juhid on ära unustanud oma edutee alguse, et just tänu sellisele süsteemile on nad üldse nii suureks praeguseks kasvanud.

See pole kunagi mõeldud olema paks riik, milliseks see on saanud vähemalt ametnike rohkuse tõttu, kes tegelevad tähtsa tööga, mille tähtsuses siiski kiputakse kahtlema, sest erasektor pakub sama raha eest palju rohkem tagasi, vähemalt tunnetuslikult ja kuulates abivajajate appihüüdeid ka praeguse keskerakondliku riigivalitsuse ajal.


Keda huvitab, siis väike mõte, kuidas ametnike arvu vähendada

On lahvatanud maksu- ja tolliameti uus soov ringkonnakohtu otsuse baasil, mis küll eirab riigikohtu korduvaid otsuseid ja tähelepanu pööramisi, koguda palju maksu sundides inimest lihtsalt ja ebaseaduslikult maksma palju maksu. Ebaseaduslikult, sest inimese kokkulepped iseendaga omaenda oü kaudu on siiski vabad ja vaba on ka valik, mille eest kui palju makstakse. Selline kogumismõte on ses ametkonnas ammu olnud üleval ja ideeks on rahastada kõiki riigi kulutusi, mida riik on seni taibanud peale võtta või pole veel taibanud, aga võiks, formaalselt aga vaba turu kaitse ehk konkurentsi kaitse. Selle regulatsiooniga on töötatud oi kui kaua, kui palju ametnikutunde = kui palju raha on sinna magama pandud.

See pole kunagi mõeldud olema paks riik, milliseks see on saanud vähemalt ametnike rohkuse tõttu, kes tegelevad tähtsa tööga, mille tähtsuses siiski kiputakse kahtlema, sest erasektor pakub sama raha eest palju rohkem tagasi. Siis uute geniaalsete regulatsioonide välja töötamine, millest üht sai ka kohe alguses mainitud. Tekib mõte, et kui koondaks 10-st 9 ametnikku arvude juhugeneraatori põhimõttel ära (siis ei saa ametnike tööjärjekorda ekselis kuidagi "õigesti" sättida ennetavalt) ja siis hakkaks vaatama, et mis tööd tegemata jäävad, mida on kohe hädasti vaja... Kui see on selgunud, siis palkab ametnikud tagasi ja nende koondamisraha jääb neile, sest nemad süüdi ei olnud. Kes kahtleb, et inimene pole riigi panusega rahul, siis meie infotehnoloogilised võimalused pakuvad riigile võimaluse otse maksu koguda ja seda riik peaks ka tegema. Siis otse inimeselt maksulaekumistest on näha rahulolek riigiga.

Niisiis me oleme vabaturumajanduslik riik. Turumajanduses turg ise otsustab, kuidas kõige parem on asju ajada - mh tööturg. Kas on parasjagu parem omada töötajat (sõna otseses mõttes omada, sest töötaja valikud on väga piiratud, samas ühtteist on ka peaaegu garanteeritud, nt palk) või kasutada koostööpartnereid, st lubada töötajal ka konkurendi juures töötada lepingu kehtivuse perioodil ja arvestada tekkida võivate ebamugavustega. Maksustamise mõttes, kui omad töötajat, siis maksad ränka maksu, õigemini saab töötaja väga väikese osa oma palgafondist kätte. Kui kasutad koostööpartnerina, siis saab töötaja ise valida, kui palju ta maksab oma palgafondist makse ja palju ei maksa, seaduse piires muidugi. Olgu mainitud, et seadused jäävad osati alles, et poleks anarhistlik turumajandus ja ise küll pooldaks sotsiaalmaksu kui sotsialistliku igandi täielikku kaotamist.

Kuidas on riik oma alustest nii irdunud, on arusaamatu. Nagu igaüks riigi ametkondades elaks oma unistustes ja üritaks jalgratta ratastele autot panna. Jalgratta saad panna, autot mitte. Igaühele otsustusõigust andes peab ka andma neile vastutuse. Mitte, et riik võtab vastutuse endale ja siis otsustuse ka või vastupidises järjekorras. Samas oleme olukorras, kus riik üritab inimesi enda alla suruda, aga suurtele jäetakse ikka otsustusõigus ja samas võetakse nende vastutus ikka riigi peale - too big to fail. Ei saa öelda, et inimene ja väiketegijad liigselt otsustada saaks, aga vastutavad küll päris palju.

Praegu suurtegijad on ühinenud riigiga. Suurtegijate eripära on olla jumal. See on suurtegijate ja riigi kui suurstruktuuride ühisosa. Nad teavad teineteist ja mõistavad. Nad on sunnitud polüteismi, st teised suured so jumalad on veel nende kõrval, lihtsalt taluma Neil on aga pinnuks silmis väiketegijad, kes ei taha olla nende kannid, vaid olla jumalasarnased. Mitte jumalad, aga jumalasarnased. Suured tahavad olla jumalad, väikesed üksnes jumalasarnased ja mitte suurte sarnased tingimata, vaid otse jumalasarnased.