3. mai 2014

Eluisu ja laste viletsus ehk abort 18. eluaastani

Mõtisklesin siin seoses igasuguste vähemuste õiguste väidetava rikkumisega naiste õiguse üle oma ihu üle otsustada ka lapse tapmise (abordi) hinnaga.

Ühe põhjendusena abordi kaitseks tuuakse välja, et vanemal pole võimalik lapsele head elu tagada ja nii ta siis tapabki lapse maha. Võib olla mõeldakse, et laps tajub viletsust alles emaihust väljudes ehk sündides? Aga kas laps ei taju viletsust juba ema ihus? Ehk juba ollakse hiljaks jäänud lapse tapmisega?
Aga no ok, parem hilja, kui mitte kunagi, nagu öeldakse.

Nt läheb laps poodi ja palub emal-isal Lego omale osta. Vanematel pole enam võimalust. Laps muutub kurvaks, ka vanemad saavad aru, et see olukord jääbki nii (hetkel tööpuudus või SMS-laenud kukil) ja tõenäoliselt läheb hullemaks, vähemalt mingi aeg. Kas laps on juba viletsuses? Kas nüüd on vanematel põhjust minna ja otsida välja lähim nuga (nagu Lego, on kuskil supermarketis ikka mõni nuga ka müügil), ning oma laps maha tappa?

Või saab laps koolis 5 asemel 4. See õpetaja oma väärtushinnangute või kogemuste järgi teab, et kehvad hinded viivad viletsusse ning laps on juba pikalt 4sid saanud (juba 2. kord). Kas nüüd võib minna õpetaja kui tark ja haritud inimene ning tappa lapse maha?

Oleks mõte anda lapse 18. eluaastani luba vanematele ja teistele ühiskonnaliikmetele last tappa. Senikaua on ta laps ja võib lapsena jääda viletsusse kellegi inimese arvates.

Peame meeles, et me räägime lapse tulevikust (huvitav, kas ta kunagi täis ka kasvab ja suudab viletsusest välja tulla?) viletsuses, mitte ema(-isa) mingist egoistlikust soovist. See on aborditeema alus, millega üritatakse ühiskondlikku haletsust kaasata oma soovide täitmisse.

Kes otsustab viletsuse üle? Kust me saame aru, et laps üldse on viletsuses? Vaadates last ja nähes, et selliselt jätkates ta satub aina suuremasse viletsusse või juba, et ta ongi viletsuses?

Niisiis, miks piinata last, kes on juba sündinud ja siis sattunud viletsusse? Sellisesse surm-on-parem-kui viletsusse, mida keegi päris kirjeldada ei oska, sest see on halvamuinasjutuline ja teatakse, et elu on midagi enamat, kui see olukord, milles hetkel ollakse ja ka võidakse jääda.

Mingil põhjusel inimesed, nt täiskasvanud aga lasteta, ei kipu end maha tapma, kuigi nad näevad, et on ja arvatavasti jäävadki viletsusse. Eluisu on suurem kui viletsushäda. Miks siis me lubame lastelt võtta elu?