Peamiselt me räägime Jumalaga suhte puhul õigussuhtest

Alguses oli Jumalal inimesega õigussuhe. See sätestas ka inimese võimaluse "käia põrgusse", sattuda igavesse väävlijärve. Õigussuhe oli Jumalal inimesega Paradiisis ja ka peale välja viskamist, siis see muutus, aga õigussuhe oli.

Jumala lepingud, näib, on sellised isevärki - kui sa lepingut ei täida, siis ka positiivset tagajärge ei pruugi saabuda ning selle raames: eksimine on inimlik ja andestamine jumalik, samas maa peal võib paras põrgu saabuda surmani välja.

Õigussuhe on suhe 2 või enama poole vahel, mis tekib seaduse alusel teatud tingimuste täitumisel eraldi lepingut sõlmimatagi. Nt lapse-vanema vastastikused õigused ja kohustused. Jumala õigussuhtes piisab Jumala antud Sõnast, lubadusest nagu normaalsete inimsuhete korralgi - nö meest sõnast põhimõte. Jumal ei saa ennast salata.

Seejärel sõlmis Jumal just Iisraeliga lepingu, mida me teame Moosese seaduse nime all. See pakkumine kehtis Iisraelile ega kehtinud paganatele, va neile, kes tahtsid sellesse lepingusse astuda. Ehk see pakkumine kehtis kõigile, kes uskusid Jumalat. Iisrael oli siiski vaikimisi lepingus või oli see vaikimisi neile mõeldud kui usklikele, paganad ju ei uskunud. See on jumalik müsteerium.

Samal ajal andis Jumal jätkuvalt ühepoolseid lubadusi ja hoiatusi, mis ei olnud otseselt Moosese seadusega seotud. Sellega tekkis Jumalal inimesega, peamiselt Iisraeliga, järjekordne õigussuhe. Nt Niineve päästmine Joona abil.

Jumal pakkus välja Uue Lepingu Vana Lepingu asemele. Teame Uut Lepingut Jeesuse ohvrisurma ja ülestõusmisega saabunud pattude lunastusega. Uue Lepinguga otseselt anti mõista, et kõik on oodatud - nii paganad kui ka Iisrasel. Uude Lepingusse saavad astuda iisraellased ja paganad, taaskord, kõik, kes usuvad. Paganatel oli see esmakordne, kus neile otseselt tehti nii laiahaardeline pakkumine. Enne tehti pakkumine vaid Iisraelile ja teistele, kui nad küsisid. Paganad said tulla lepingusse ja Iisrael samuti. Kuna Iisraelit seob ka Vana Leping, ning neid kaht lepingut korraga ei saa pidada, need on teineteist välistavad, siis selle Uue Lepinguga täideti Iisraeli eest tema Vana Lepingu kohustused, millega see lõppes, mitte ei muutunud lihtsalt tühiseks. Täitma enam ei pea ega tohigi, aga alus on omapoolseks mittetäitmiseks erinev - täitmine Jeesuse poolt, mitte tühistumine. Jeesus ütles, et tuli seadust täitma, mitte seda tühistama ning hiljem Paulus just hakkaski paganatele evangeeliumi kuulutama.

Mulle tundub, et juudid võtsid Uues Testamendis Vanas Lepingus, öeldakse ka seaduses, olemist enesest mõistetavalt, mida see ka mõistlikule inimesele oli, aga seda sõlmitud lepingu, mitte ühepoolselt pandud kohustuste tõttu. Seetõttu Paulus tegeleski Moosese seaduse ja Usu seaduse erinevustega nii palju oma kirjades. Aabraham, kellele Paulus palju viitab, oli Moosese seaduse eelne ning Uus Leping tuli Vana Lepingu sõlmimise järgselt. Vahepealne aeg oli seotud Iisraeli, juutidega, mitte paganatega. Viimased haarati kaasa Uue Lepinguga, kus nendega konkreetselt hakati tegelema. Võib öelda, et Jumal polnud huvitatud paganatest Moosese seaduse raames, ta ei põlanud ära, aga põhifookus oli Iisraelil. Küsitav on sellega osade väide, et paganatele kehtis ja kehtib ka Moosese seadus, aga ei ole täitmiseks, kuna see on Jeesuse ohvrisurma ja ülestõusmisega surnuist täidetud - see polnud nagu Jumalale oluline, ta hoidis paganad sellest eemal, seega pigem on see nagu paganate vägisi Moosese seadusega ehk Vana Lepinguga sidumine. Miks me peaks olema liitudes Uue Lepinguga liitunud ka Vana Lepinguga? Uus Leping kätkeb endas Jumala muutumatust, aga meile vajadusel lisatingimuste seadmist, nii või teisiti, seda näitab Iisraeli kuulumine Vanasse Lepingusse.

Huvitav tähelepanek, aga eks see on ka tänapäeval, paganad, kes olid väga jõhkrad ja ohverdasid kõigile ja kõigele, olid ja praegugi on altimad tulema Uude Lepingusse, kui juudid, Iisraeli, kes ka ohverdasid, aga olid tsiviliseeritumad.

Jumalal on meiega õigussuhe paralleelselt lepinguga. Ja on olnud ka ilma lepinguta Loomisest Moosese seaduseni, mida tuntakse ka Vana Lepingu nime all. Ja ka paralleelselt lepinguga. Milles see väljendub? Lepinguväliste kohustuste võtmises, mida me Uue Lepingu all olijad loeme Vanast Testamendist jättes kõrvale Vana Lepingu osa, mis on täidetud neile, kes olid selles ja sõlmisid Uue Lepingu. Kui palju me ajame õigussuhet sassi lepinguga?

Kas me püüame paganaid seetõttu Moosese seadusega ehk Vana Lepinguga siduda, et olla osalised Vanas Testamendis toodud õnnistustes? Kui need on lepinguvälised, siis need kehtivad õigussuhte alusel usklikele, kuna nüüd on tõesti paganatele ja Iisraelile antud samad õigused ja kohustused ning Jumal lõi ka paganad kunagi ning tõi meid tagasi oma karja. Kui teame, et meil on õigussuhte kaudu Vana Testament siduv va Vana Leping, siis pole meil vajadust eraldi Vanas Lepingus olla ning tundub, et seda Jumal ei ootagi.